Appi! Palun armu! Just täna algas minu üheliikmelises ametiühingus kriitikute streik. Tartu Kellade Ansambli kontsert neljapäeval, 28. juulil Toronto Eesti Majas jääb arvustamata. Kahju küll, aga piinlikkust ma sellepärast ei tunne. Hea küll, ma võlgnen lugejaile seletuse. Sellega tulen toime ega tõrgu.
Pealkiri vihjab hemingwaylikult hingekella löömisele. Minule aga läks kellalöömine hinge. Minu jaoks oli see täiesti uus ja ehe elamus ning seepärast võtan endale vabaduse jääda andunud imetlejaks, uinutades kriitilise meele kellakajasse. Kuni eelmainitud kuupäevani seostus minu meeltes kellalöömine ikka Paunvere ja Kristjan Liblega. Nüüd aga toodi mu silmade ette terve tosin noori Liblesid (kellest vaid kolmandik olid Kristjanid, ülejäänud Kristid või Kristiinad), kes haruldases koostöös moodustasid oma- ja imepäraseima helikunstiansambli, mida minu kõrvale kuulda antud. Seda tänu Mari Toomingale, kelle täpset ja nõudlikku kätt tähelepanelikult jälgiti. Loodan, et lugupeetud dirigent ei solvu, kui veel kord seoses Lutsu Paunverega meenutan, et ka legendaarne kellamees kosis endale lõpuks Saare talust sellenimelise naise.
Õhtu avas lühida tutvustava sõnavõtuga torontolastele hästi tuntud õpetaja Ants Tooming (ansamblijuhi tegelik abikaasa). Kõik edasine jäi noorte muusikute hooleks ja need tutvustasid end tõeliste võluritena. Kellakooril on eriline võime lummata, luua ebamaine atmosfäär, mida tavaline kontsertsaal ei suuda pakkuda. Paljud üldtuntud muusikapalad ilmutasid end sootuks uues kuues. Nagu dirigent oma vahekommentaarides märkis, oligi valdav enamus esitatud paladest arranzheeringud, kuigi leidus ka paar spetsiifiliselt kelladele loodud helindit.
Mainisin eelpool koostööd. See on loomulikult vajalik igas orkestris või kooris, õieti mistahes kombinatsioonis, kus interpreete on rohkem kui üks. Kellakooris (ja selle taipamiseks ei tarvitsegi asjatundja olla) peab aga tekkima mängijate vahel eriti tugev ansamblitunnetus. Noortel tartlastel oli see olemas. Rahuliku iseloomuga helitööde juures (Schuberti „Ave Maria“, Elleri „Kodumaine viis“) üllatas see vähem, kuid temperamentsemais palades (J. Straussi „Tritsch-tratsch polka“, Brahmsi „Ungari tants nr 5“) oli mulje rabav.
Tehnilise poole pealt jäi nii mõndagi mõistatuseks. Oleks kangesti tahtnud silmitseda noodikirja nii dirigendi partituuris kui üksikmängijate puldil. Küsida, millise imeviguriga see tosin ikkagi tervikuks sulatati. Lähemalt tutvuda mitmeilmeliste kelladega, mis kõik ei meenutanud kelli, ja nende käsitsemisviisiga. Ja kui uinutatud kriitik korraks teadvusele tuua, siis oleks tal tagantjärgi targana vähemalt üks heatahtlik nurin varuks: miks ei paigaldatud ansamblit lava ette ja teist rida veidi kõrgemale tasandile. Sedalaadi esinemine pakub veetlust ka silmale, miks mitte anda publikule võimalust nautida kõigi meeltega.
Tänu kõigile, nii siin- kui sealpool suurt vett, kel selle kontserdi läbiviimisel teeneid oli. Publik ei vajanud omapoolse tunnustuse avaldamiseks ergutust, aplodeeris kontserdi lõppedes spontaanselt jalule tõustes. Võimekat dirigenti tänati lillebuketiga.
Kellele kella löödi VIDEO
Kultuur
TRENDING
