Kanadas põeb praegu suhkruhaigust või sellele eelnevat seisundit üle 9 miljoni inimese.

Kehv tõbi, aga sellega saab elatud – kes süstide, kes tablettide abil. Kui just tüsistused kaasa ei tule. Noorel eesti naisel Maial (39) tulid. Suuremad hädad peale 20. eluaastat, millest mittetöötavad neerud tähendasid seda, et algul kolm, hiljem neli korda nädalas tuli á 4 tundi veeta dialüüsiaparaadi küljes, mis kehast üleliigse vedeliku ning jääkained välja filtreerib.


Ligi viis aastat uut neeru oodates

“Mida siin ikka viriseda, mõnel teisel on veelgi hullem, ega see halamine olemist paremaks tee,” arvas Maia kuus aastat tagasi, kui esimest korda kohtusime. Just oli ta doonorneeru saajate ootelehele võetud. Maia ootas siis uut neeru juba teist korda: 1996. a paigaldatud esimene doonorneer oli oma aja ära elanud.

Hoolimata vältimatutest tundidest dialüüsiaparaadiga ja kehvast enestundest, on Maia ise püüdnud ka saatusekaaslastele abiks olla, isegi vastavad koolitused on tal läbi käidud. „Mul on palju tuttavaid, kes on pimedad või meie keeles neerukad (neeruhaiged, nii dialüüsis olevad kui ka siirdatud). Olen neile vahel saatjaks, kui neil abi vaja. Räägin inimestega, kellel haigus jalad alt on löönud või tahab lüüa. Kui endal on veel midagi, millega kasulik olla ja teistele jagada, siis ma seda teen. Alati on inimesi, kellel on veel raskem, aga nad saavad hakkama – nendelt on palju õppida.”


Sügisel 2011, kui taas kohtusime, polnud Maia optimism kuhugi kadunud. Muudkui sebis kogu aeg, nagu ta ise ütles. „Aga pidevalt saab aeg lihtsalt otsa ja tehtud ei saa oma arust midagi. Siis hakkan järgmisel päeval jälle otsast peale.” Aega peaks Maial nüüd rohkem olema: uue doonorneeruga poolt elu haiglas enam veetma ei pea. Ei mingit hommikust kell 6 tõusmist ja trollibussiga Mustamäelt Lääne Tallinna Keskhaiglasse kolistamist – kell 7 pidi dialüüsis kohal olema. Oli siis väljas -25 ja tuisk, ere päike või lombid põlvini – tervis sundis minema ja läksid. 2006. a alanud neeruootus lõppes positiivselt alles ligi 5 aastat hiljem - 2010, kui Maiale sobiv neer leiti.

34 aastat haigusega

Kõik algas, kui Maia oli viiene – tüdrukul avastati diabeet. Kohe süstid, tihti ka tilgutid. Aga tüsistused ei jäänud tulemata. “Esmalt kuivasid süstimise tulemusel süstekohtadel ära lihased. Siis hakati naha alla blokaadsüste tegema, et lihas taastuks. “Kui ta olin tiba üle kahekümne, tekkisid kehas ja jalgades tursed – neerud hakkasid üles ütlema. Neerude tõttu hakkas kõikuma ka veresuhkru tase. Selle tagajärjel läksid katki silmapõhja veresooned ja 1994. a jäi vasak silm pimedaks. Opereeriti küll, aga päästa ei suudetud. Ka tursed ei kadunud kuhugi, liigset vedelikku oli kehas 20 liitrit.... Edasi sai elada ainult dialüüsi abil. Vahepeal trikitas ka teine silm, aga õnneks see osaliselt taastus,” kirjeldab Maia asjade edasist käiku.

1996. a novembris siirdati Maiale kahe kärbunud neeru asemele uus neer. “Et organism uut neeru ära ei tõrjuks, surutakse rohtudega maha immuunsus. See aga tähendab, et igasugustest köhivatest ja aevastavatest inimestest on soovitav eemale hoida. Ei saa riskida – võid nakatuda ja see võib saatuslikuks saada,” võrdleb Maia toonast olukorda aidsihaige omaga, kes on samuti immuunsuspuudulik.

Et tüsistuste nimekiri liialt lühikeseks ei jääks, lisandus jalaprobleem – jalad ongi diabeedihaige nõrk koht. Poolteist aastat pärast doonorneeru saamist tekkis Maial kannale haavand, kuhu oli pisik sattunud. Tagajärg: palju valu, vaeva, magamata öid ja pikk aeg haiglas, sest terves jalalabas oli mädanik ja turse põlveni. Ravi ei andnud tulemusi ja amputatsiooniaeg pandi paika. “Olin lootust kaotamas. Hea sõbra soovitusel viidi mind päev enne oppi, viimases hädas alternatiivravi proovima. Ja üllatus-üllatus: turse jalas hakkas tundidega alanema ning ma sain võitlusvaimu tagasi. Ütlesin haiglas opiaja ära. Paranemine võttis aastaid, jalg päris terveks ei ole saanud, aga see on alles! Kuigi sel ajal ei tohtinud ma käia, kõndisin ikka, nagu sain. Tänu liikumisele säilitasin jalas verevarustuse. Kui oleksin kuulekalt paigal püsinud, oleks jalas verevarustus hääbunud ja mina nüüdseks kindlasti jalast ilma. Liikumine on elu,” on Maia veendunud.

Dialüüsi-ajajärgul ähvardas ka gangreenioht. Verevarustus oli häiritud, jalad hakkasid külmetama ja osa vasaku jala suurest varbast läks mustaks. Arstide abiga sai Maia sellestki võitu ja varbadki kõik alles. „Kahel aastal järjest murdsin käimise pealt, kord trolli sisenedes ja teine kord väljumisel, oma vaese jala päkaluu, sest paljukannatanud jalg oli nõrk, dialüüs viis hulga kaltsiumit organismist välja,” kirjeldab Maia katsumusi.



Raske algus uue neeruga

Järjekordse uue neeru saamine käis enam-vähem nagu filmides. Ootad ja ootad, kuid ja aastaid, ja siis ühel päeval tuleb telefonikõne. „Ootasin neli aastat ja seitse kuud. Vahepeal ei saanud enam aru, kas elan või suren. Läksin hommikul dialüüsi ega teadnud, kas tulen sealt tagasi või ei... Hirm oli. Teadsin inimesi, kes kõrvalt kadusid.

Septembris 2010 sain kõne: uus neer on olemas. Korjasin asjad kokku ja õhtul olin Tartus opitoas,” mäletab Maia. Mäletab sedagi, et oli tollal nagu santlaager: jalg järjekordse luumurru pärast kipsis, käsi veresoonte ummistuse tõttu opitud-õmmeldud, uus dialüüsisond rangluu juures. „Hea, et pea veel kaenlas ei olnud, tõeline naljanumber olin,” naerab Maia praegugi.

Aga ega õnn ei tulnud kohe õuele: uus neer ei hakanud tööle. Miks, ei tea Maia ise ega arstidki täpselt. „ Usaldan oma „kõhutunnet“ ja veel midagi, mida saab rääkida ja arutleda valitud inimestega. Ma tundsin, et pean midagi tegema selle tänuks, et sain kelleltki selle neeru, tahtsin tema mälestuseks küünla panna. Mul polnud õrna aimugi, kuhu minna, sest haiglas ei saanud ega tahtnud küünalt põletada. Aga sain siiski oma küünla õiges kohas süüdatud, selline meeletu vabanemistunne tuli, et ajas nutma. Ma ei tea, mis juhtus, aga tasapisi hakkasid asjad paranema. Uus neer hakkas vähehaaval oma ülesannet täitma,” on Maia tänulik.

Koos saab hakkama

Vaatamata kõikidele tagasilöökidele oli ja on Maia aktiivne, eriti suvel – päike ja valgus annavad jõudu.

„Sügisel pimedas üksi toime tulla on väga raske, vahel ei saagi hakkama,” tunnistab Maia – lisaks kehvale nägemisele ja jalahädadele kimbutab ka tasakaalupuudus.

Õnneks on Maial kümneid sõpru ja tuttavaid, nii puudega inimesi kui täiesti terveid, kellega koos tegutsetakse. On ema ja vend, kellega päris koos elatakse. Heade tuttavate-sõprade ringi kuuluvad nii sõbrannade lapsed kui ka mõni väga vana inimene, elu jooksul tekkinud sõpradest rääkimata. „Minu hakkamasaamine tähendabki suuresti koostööd kaaslastega. Näiteks kui kaaslane ei näe üldse, aga jalad ja tasakaal on korras, olen mina talle oma kehva nägemisega silmadeks ja tema toetab mind – koos saame niimoodi paljudest asjadest üle. Ma olen niimoodi roninud näiteks liivastes Piusa mägedes ja käinud mööda koopaid, isegi rabas laudteel ja räätsadega mööda soist maad,” toob Maia näite koos tegutsemisest. Maia on käinud isegi Euroopa-reisil: Šveitsis, Poolas, Tšehhis. Bussiga, siis, kui tal oli esimene siirdatud neer. Mõni on öelnud, et see on absurd, sellise tervisega minna. „Aga pildid ja mälestused reisidelt – ka need on asjad, mille najal ma olen püsti siis, kui mul jälle on raske.”

Elamise rõõm tuleb loodusest, loomadest ja ise tegemisest
Jõudu ja elurõõmu leiab Maia mitmest asjast. Loodusest, maal käimisest: „Mul on mitu kohta, kus n.ö. maal käin: sõbranna juures, paar head tuttavat ja mõni sugulane elab samuti linnast väljas. Naudin loodust ja laen end metsas. Ja alati on igasugused elukad minu jaoks tähtsad – kassid, koerad, suured ja väikesed. Nad on tõeline energiaallikas!”

Ettevõtliku ja kunstimeelega inimesena on Maia käinud hulgal kursustel, kus erinevat käsitööd õpetatakse. Küll keraamikat, küll nahkehistööd, klaaside-taldrikute kaunistamist, maalimist jne. Praegugi käib Maia kunstikursusel, et erinevatest kunstiliikidest rohkem teada saada.

Maia on ka kangastelgedel vaipu kudunud ja niiviisi otsapidi telessegi jõudnud. „Kudusime Pimedate Ühingus, näituse avamise puhul Puuetega Inimeste Kojas meid siis näidati, Puutepunkti saade tegi ka sellest lõigu.” Maiat kutsuti ka teise kudujate grupi juurde appi, sest ta näeb vähemalt värve ja on kursuse läbinud, saaks teistel aidata tööd lõpetada. “Eks vaatame, mis saab,” jäi Maia kõhklevaks. Sest talv oli tulekul ja endiselt e i o l e see Maia jaoks hea aeg ringi liikumiseks.

Paraku läkski nii, et liikumisest ei tulnud midagi välja – Maia pidi isegi jõulud haiglas veetma... „Alates 10. detsembrist ei saanud enam jalale astuda, nädal enne olin jalga vigastanud tänaval koperdades. Selgus, et talla all oli verevalum ja see läks halvaks. Kui alul arstid arvasid, pole hullu midagi, siis juba 20. detsembril selgus, et asi on halb. Siis läks kiireks, mind pandi kohe haiglasse ning õhtul läksingi juba operatsioonile. Nüüdseks on jalas üks suur ja paar väiksemat auku, käia ei saa. Olen ratastoolis, kuna tasakaaluhäirete pärast ei ole suuteline karke kasutama.”

Maial on ka üks palve. Nimelt oli Eestis kunagi apteekides saadaval rohi nimega Catrix. „Selline pulbriline rohi ja mul on sellega väga head kogemused. Eestis seda ei ole enam. Äkki on Kanadas?” uurib Maia. Kui leidub häid inimesi, kes saaksid Maiat või teisi diabeedihaigeid kuidagi aidata, võite ühendust võtta allakirjutanuga:

Märkmed: