10. mai 2016
Ken-Marti Vaher
Riigikogu liige (IRL)
Valitsuse pressikonverents
Ken-Marti VaherFoto: Rauno Volmar
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Vasakpoolsetel ja mitmetele pseudoliberaalidel on suur kihk luua ideoloogilist politseiriiki, kus vihakõne süüdistus võib tabada igaüht.
Soov keerata vinti peale tänasele vaenu õhutamise paragrahvile on küpsemise faasis. Seda saadavad jutud Brüsseli nõudmistest, mis peegeldavad pigem unistust orwellikust ühiskonnast, kus eneseväljenduseks peab olema väga ettevaatlik ja poliitiliselt korrektne ning sõnavabadus on jäänud vaid loosungiks.
Vaenu õhutamise ja vihakõne süüdistus on muutumas Euroopas kõvaks poliitiliseks malakaks. Lindude keeles nimetatakse seda aeg-ajalt ka poliitiliseks ebakorrektsuseks ja taunitakse üha agressiivsemalt tihti just nende poolt, kes jutlustavad sallivusest ja koosmeelest. Vaenu õhutamise piire kombitakse ja nihutataks pidevalt, sest subjektiivsuse määr on suur ja piiri tõmbamine meelevaldne.
Lisaks poliitmalakale tahetakse vihakõne süüdistust üha enam kasutada ka kriminaalse malakana, et ebakorrektseid korralikult paika panna. Eelmisel nädalal kiirgas seda vastupandamatut soovi ühest parlamendi komisjonist, kus eelkõige Sotsialistlikku Internatsionaali kuulujad nõudsid kärsitult vaenu õhutamise paragrahvi laiendamist. Muuhulgas tähendaks see, et saaks kriminaalkorras karistada ka näiteks neid, kes „avalikult on kutsunud üles vihkamisele /.../ seoses poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga".
Mis on selle probleemi tuum? Tänases karistusseadustikus on vaenu õhutamine määratletud väärteona ja raskematel erijuhtudel kuriteona, kuid ebamäärast „avalikku vihkamisele üleskutsumist" piirab selge klausel, et karistatav on see tegu vaid siis, kui nii põhjustatakse oht konkreetse isiku elule, tervisele või varale. Just see piirav klausel on vasakpoolsetel selgeks pinnuks silmas, sest see ei võimalda vaenu õhutamise paragrahvi „jõudsalt" rakendada ja soovitakse piirangu tühistamist. Nii prokuratuuri kui politsei tippjuhid peavad tänast seadust aga piisavaks, et kaitsta põhiseaduslikke väärtusi ja ei näe selle muutmise järele vajadust. Tänast seadust rakendatakse ja seda sisustab tekkiv kohtupraktika. On selge, et ükski mõistlik ja erapooletu korrakaitsja ei taha saada otsustajaks poliitilise veendumuse olemuse, sisu ja tonaalsuse üle, et välistada selle võimalik üleskutse „vihkamisele".
Õiguslikult on piiri tõmbamine vihakõne ja mittevihkamise vahel ülimalt keeruline. Asjatundjad ei ole ühel meelel isegi selles, kas vihkamise mõiste karistusseadustikus sisaldab vihakõnet või mitte, mida üldse vihakõne tähendab ja millised on avaliku üleskutse raamid. Piiri tõmbamine vihkamise ja mittevihkamise vahele ajab tülli ka parimad juristid ning õigushüved, mida sellise käsitlusega üritatakse kaitsta, ei kaalu kaugeltki üle tekkivaid kahjusid. Olgu kahjudeks näiteks suurem kartlikkus arvamuse avaldamisel, pingete ja tülikollete kasv ühiskonnas, teistsuguste seisukohtade vaigistamine ja isikuvabaduste vähenemine.
Vaenu õhutamise ja vihakõne kasutamine poliitilise relvana on vasakpoolsetele ja pseudoliberaalidele kahjuks omane paljudes Euroopa riikides. Sellega survestatakse, sildistatakse vihakõnelejateks ja ähvardatakse paragrahviga näiteks neid, kes seisavad rahvusriigi põhimõtete eest, kaitsevad oma riiki massilise sisserände eest, ei lähe kaasa kohustuslike kvootide (sooliste jm) kehtestamise hüsteeriaga, ei pea õigeks nn sooneutraalsuse tungimist lasteaedadesse ja koolidesse, peavad õigeks väärtuslikke traditsioone jne. Säärane sallimatuse vohamine sallivuse loosungi taga ei vasta kuidagi humaansetele põhimõtetele ja väärtustele. Kuid vastab varjatud soovile kehtestada hiilivat tsensuuri, kujundada „õigeid" hoiakuid ja suruda peale kõiki võrdsustavat utoopiat, mida vasakpoolsed on läbi sajandite tahtnud saavutada. Mida rohkem tõuseb ähvardavaid mõõku eneseväljenduse ja sõnavabaduse kohale, seda kartlikumaks muutuvad kodanikud arvamuse väljendamises ja seda enam vaigistatakse teistsugust mõtlemist. Seda oleme ajaloos näinud palju kordi, erinevus täna on aga selles, et eesmärgi saavutamise vahendid on rafineeritumad ja looritatud mõjusama retoorikaga. Eestis oleme seda näinud näiteks võitluses solvamise dekriminaliseerimise üle sajandi alguses, vaidlustes nn Delfi-seaduse üle aastal 2010 ja nn ACTA üle aastal 2012. Püüdlused keerata vaenu õhutamisele vinti peale on kestnud juba aastast 2008 ja muutunud detailides jällegi peenemaks. Ja survet püütakse tõsta, nii siin kui Brüsselis. Aga selle tagajärjed viivad ühiskonna rohkem kreeni, kui arvatakse.
