President Kersti Kaljulaid, te olete väga heas tujus! On see tavapärane ühele presidendile?
Jah, ma arvan küll. Minu meelest on inimesed üldiselt ju väga head ja kui su töö seisneb nendega suhtlemises, siis ongi tuju hea.
Kõik inimesed väga head ka ei ole, mõned on kehvemapoolsed ka. Ma saan aru, et te kas ei ole nendega kokku puutunud sel aastal või ei pane neid lihtsalt tähele.
Ma ei tea, ma olen leidnud väga vahvalt ühist keelt. Täitsa ootamatutes kohtades inimestega, kellest sa võib-olla arvad, et ühisosa on väiksem. Aga tegelikult ikka on.
Mis sellega on, et meil on praegu detsembrikuu ja laias laastus on väljas kaheksa kraadi sooja. Muru on roheline, üle päeva sajab paduvihma. Kas me oleme ise nüüd selle kõik tekitanud?
Ma arvan küll, et ei ole võimalik enam eitada seda, et kliima soojenemine toimub. Võib-olla on vähem oluline vaielda selle üle, kas ta on inimtekkeline, aga ta selgelt toimub. Ja teadlased on meile ju öelnud, et ta ikka on inimtekkeline ka. Ja isegi kui ei ole, siis, kui on kahtlus, et on, siis mõistlik on katsuda vähemalt omalt poolt mitte olukorda halvendada. On ju nii!
Kas see rong ei ole meil juba läinud? Teadlased ütlevad ka, et aastal 2050 on see katastroof meil käes ja siis me sureme selle tõttu ära.
See on üks uus eskapismi vorm, mis on sel aastal tekkinud ja ma näen, et ka teie olete selle esindaja. Et enne ei uskunud ja nüüd ei ole enam midagi teha. Loomulikult võib võtta ka selle positsiooni ja siis võib võtta veel selle positsiooni, et Eesti on liiga väike, et midagi teha. Ja et Euroopagi on liiga väike, sest ta ju emiteerib kümnendiku maailma süsiniku heitmest.
Ja nagu me näeme, siis on pisike Eesti selle muudatuse põhjustaja. Samamoodi võib Eesti, võib pisike Euroopa, kes on siiski samal maailma jõukaim ja suurim turg, tekitada olukorra, kus kliimaneutraalsed energiatehnoloogiad saavad turueelise. Ja sedasi näidata ülejäänud maailmale, et see kõik on võimalik. Ja niimoodi päästa planeedi.
No see kõlab väga ilusasti. Samas on meil põlevkivienergeetika ja kaevurid jäävad tööta ja tuleb suur pahandus sellest, kui me hakkame nii tegema.
Esiteks on Eesti kõik oma teised majandussektorid 30 aasta jooksul ümber teinud. On ju nii? Me oleme näinud palju töökohtade kadu tekstiiliettevõtetes. Meil on tekkinud paremini spetsialiseerunud ettevõtted ka õmblustööstuses, kes ikka veel suudavad keskmise palgaga kaasa minna.
Miks me seda ühte sektorit ei peaks suutma tänaste kogemustega, tänase väikese tööpuuduse ja suure tööpakkumisega Ida-Virumaal lahendada? Me suudame, kui me tahame.
Miks Eestis on nii, et inimesed on tuuleparkide vastu, on kanala vastu ja on süstlavahetuspunkti vastu?
Elukeskkonna muutumine ja uued arengud tekitavad alati kõhklusi. Ja kui selle pakkumiseni jõutakse ilma aruteluta, siis võib nii minna.
Ma ise olen ka mõelnud, et kas ei oleks parem, kui näiteks päikesejaamad asuksid pigem suurte hoonete katustel ja seintel, et nad ei võtaks nii palju hektareid enda alla. Eks see on kohalike omavalitsuste otsustada, kuidas nemad korraldavad tuuleparkide ja päikesejaamade paigaldust.
Aga ma loodan, et me leiame need kompromissid. Selleks, et Eesti saaks öelda, et tuul on uus põlevkivi.
https://www.err.ee/1017143/ker...