Eestis hakkas vene õigeusk tunduvalt hiljem levima kui Rootsis ja sai õige hoo sisse alles 1840. aastal, kui Moskva Õigeusu Patriarhaat alustas tollal Venemaale allunud Eestis usuvahetuse kampaaniat, mida propageeris ja juhtis kohapeal Vene ülemvõim Eestis.
Vastloodud õigeusu kogudused koos eestlaste poolt kogutud varandusega, mille hulka kuulusid ka kõik kirikud ja muud ehitised, allutati kohe Moskva Patriarhaadile.
Pärast Vabadussõja võidukat lõppu sai Eestis asuv Moskva Patriarhaadile allunud õigeusu kirik autonoomseks ja lahkus viimase alluvusest 1923. aastal.
Aastatel 1923—1944 oli Eesti Apostellik Õigeusu Kirik (EAÕK) Konstantinoopoli Oikumeenilise Patriarhaadi alluvuses.
1945.a., pärast Eesti Vabariigi teistkordset okupeerimist Moskva poolt, allutati EAÕK sunniviisiliselt ja kanoonilist korda eirates taas Moskva Patriarhaadile.
1996.a. taastas EAÕK taasiseseisvunud Eestis oma õigusjärgse tegevuse ega tunnistanud end enam Moskva Patriarhaadile alluvaks.
Sedasama joont oleks pidanud hoidma ka peaminister Siim Kallase valitsus. Ei olnud mingit poliitilist ega ka praktilist vajadust loovutada nüüd rendi korras 50 aastaks Moskva Patriarhaadile Eesti territooriumil asuvad ja Eesti rahva omanduses olevad 18 kirikut hinnaga üks kroon kuus.
Kõnealune möödunudsuvine samm oli absoluutselt vale ja lühinägelik. Veel enam — tollane siseminister Ain Seppik lõhestas vastava lepingu allkirjastamisega EAÕK.
Nii Kallase valitsusel kui siseminister Ain Seppikul eriti oleks tulnud võtta eeskuju Rootsi käitumisest analoogilises olukorras.
Rootsis, kus vene õigeusk hakkas levima juba 17. sajandil, allus see kirik samuti Moskva Patriarhaadile, kust lahkuti 1920-ndatel aastatel pärast seda, kui Moskva Patriarhaat hakkas nõudma toetust ja ustavust väljendavat dokumenti. Sellest keelduti ning ühineti Konstantinoopoli Patriarhaadiga, mille alluvusse on siiani jäädud.
1996.a. saabus siia Stockholmi Moskva patriarhaadi lähetusega noor õigeusu preester Aleksander (kodanikunimega Aleksander Piskunov) ja avaldas soovi Rootsis registreerida Moskva Patriarhaadile alluvana oma kogudus, kus peamiselt käivad kohalikud Vene saatkonna teenistujad. Rootsi keeldus sellest kategooriliselt, tuues põhjuseks, et siin ei registreerita kunagi kahte samanimelist kirikut ja teiseks, et ei soovita lõhestada Rootsi Õigeusu Kirikut.
Ei saa ka rääkida mingitest EAÕK kasutuses või käsutuses olevatest Moskva Patriarhaadi varadest Eesti Vabariigis, sest neid pole lihtsalt olemas, kuna tal ei olnud ka olemas enne 1940. aastat.
Kõik EAÕK varad Eesti Vabariigi territooriumil kuuluvad ainult Eesti rahvale. Nende varade üle pole õigust otsustada üksikisikutel või ajutistel poliitikutel, see on moraalitu ja näitab lugupidamatust meie rahva vastu.
Sellest johtuvalt on ainsaks lahenduseks ja õigeks otsuseks ülalaminitud lepingu tühistamine.
Heikki H.Tann