Augusti kuu on kätte jõud ja selle kuuma kuuga käivad koos kuumad mälestused. Ega ma nende asjade pääle nii kangeste mõtelda ei taha, aga ikke leidub neid, kes seda meelde tuletavad. Kuuskümmend seitse aastat on sest Sinimägede möllust mööda läind, aga kui keski susima akkab, siis on jälle kõik selge nigu eilane päev ja ing läheb tasakesi täis.

Siin on ju peale minu ja Kusta veel mitu meest, kes selle märuli sehes olid, aga ega me sellest suurt ei kõnele. Ei putu kokkugi, nohiseme igaüks oma nurgas ja nokime nina. Aga ega meil kellelgi äbi küll ei ole, et sinna läksime. Oma maa kaitsmist ei äbene siin ilmas ükski õige inime, olgu ta eesti mats vai iina kuli.

Ega ma see aasta kah poleks selle pääle palju mõteld, kui Ärman poleks seitungiga tuld ja näidand seda veikest ja vastikut lugu, mis ta oli hinternetist leid. Eks Eestimaale ole kah neid vanu soldatisi perra jäänd, kes veel omal jalal käia jaksavad, ja neil on ikke sõpru ja pooleoidjaid kah. Need oli tuld sinna Krenaderimäele kokku, pand pärja ja üteld paar sõna nende auks, kes ei pidand paljuks vägivallale vasta astuda ja oma elu ohvriks tuua. No nõndaviisi on ikke tehtud, igal pool, kus inimestele inimese tunne on sisse jäänd ja arusaamine ausast käitumisest.

Nigu arvata võis, läks Venemaal kohe kisa lahti. Nende välisministeerijumm tõstis äält ja mõistis selle kokkutuleku ukka. Kujutad sa ette – nemad mõistavad ukka, et meie ei mõist endid ukata lasta, vaid akkasime vasta! Ja see tegi meist natsid.

Aga mis tegi meie ministeerijumm? Ütles vasta, et Venemaa avaldus on ekslik. Aga mina ütlen, et ei old ekslik, oli täitsa sihilik. Oli kuritegelik, niisama äbemata kui meile kallale tulek omal ajal. Eksisid meie ministrid, kes ei julgend täit tõtt välja ütlelda. Nisukest eksimist nimetatasse arguseks. Ja mina täna pikemalt ei kõnele, sest mu süda on täis.

Märkmed: