Queen’s Park’is, Ontario parlamendihoones peab oma istungeid 107-liikmeline rahvaesindajate kogu. Kui viimasel kahel korral peaministriks valitud Ontario liberaalide juht Dalton McGuinty on hästi tuntud, siis siinsete konservatiivide (PC) juht Tim Hudak mitte eriti. Seda lünka püüab täita Trevor Cole ajakirja Toronto Life viimases numbris, kust selgub, et Hudakil on õiged sõbrad ja õige naine; et ta on terve elu roninud ülespoole PC karjääriredelil ja nüüd valmis istuma Ontario provintsi peaministri laua taha. Uusdemokraatide (NDP) liidrile Andrea Horwath’le annab aga tuult tiibadesse Kanada NDP juhile Jack Laytonile omistatud peaaegu et pühaku oreool.
Ajalehe Toronto Sun kolumnist Connie Woodcock näeb ohtu selles, et rahvas on kaotanud igasuguse huvi provintsivalimiste vastu (12.09.11). Kes olekski huvitatud poliitikast ülikuumadel suvepäevadel? Teisalt on ehk viimasel ajal olnud ka liiga palju valimisi igal tasandil. Või on siin hoopis põhjuseks asjaolu, et ei Hudak’il ega Horwath’il pole midagi sütitavat ja säravat valijatele pakkuda? Hudak’i lubadus elimineerida HST elektriarvetelt on küll rõõmustav uudis, aga kas ainuüksi see sunnib valijaid PC kandidaatide poolt hääletama?
Woodcock kirjutab, et valitsus annab oma olemasolust märku kogu aeg – siis, kui paneme kodus tuled põlema, külastame meditsiiniasutusi, sõidame autoga, viime lapsi kooli jne, jne. Provintsivalitsuse poliitika mõjutab kõiki neid samme, isegi rohkem kui kesk- või munitsipaalvalitsuse otsused. Viimase 8 aastaga on ontariolaste maksukoorem aina tõusnud ( HST, eco tax, kulutused alternatiivse energia tootmisele jm). Maksumaksjate kulmukergitusi põhjustab ka peaminister McGuinty plaan hakata jagama raha uusi immigrante palkavatele ettevõtetele.
On hea, et demokraatlikus riigis saame väljendada oma tahet, hääletades just selle peaministri kandidaadi poolt, keda peame parimaks ja kellele anname mandaadi istuda Queen’s Park’is provintsi tähtsaima kirjutuslaua taha. Kasutame siis seda võimalust!