Sõnaga marodöör (ingl.
marauder) tutvusin pealinna rahusteööde järgselt esmakordselt. Sellist uhket nime kandsid põletajad-rüüstajad, kes ei paistnud kartvat ei turvamehi ega Eesti politseid.
Seepeale meenus, kui paljudel eesti koduväravatel võib näha silte, millel kirjas:
"Siin valvan mina!", "Ettevaatust - kuri koer!" või
"Meie koer on äkiline!" Lõuna-Eestis seevastu võrokeelne
"Purõja pini!" - pureja (hammustaja) peni.
Kuid kas on vajagi sõnu? Tallinna Mähe aedlinnas, Kressi teel tutvustab perekond Meitern möödujatele oma valvurit Sampo lakoonilise, stiilse portreefotoga. Ja kõik on siililegi selge, k.a. neile, kes riigikeelt ei valda.
Pronkssõduri teisaldamine (ehk teisale, mujale toimetamine) tuletas meelde vanu koduvärava hoiatusi, mida taheti aegunuks pidada:
“Ettevaatust - kuri kaasmaalane!", “Meie naabrid on äkilised!" või lakoonilisem ähvardus – Moskva Eesti suursaatkonna raudaiale kinnitatud pronkssõduri pilt. Tegelikult on Sampo omadega pai poiss, nagu näha aia vahelt paistvast silmast. Ja pronkssõdur meid enam ei hirmuta. Siin valvame meie.
Tekst ja foto: Riina Kindlam, Tallinn
