Mina tean seda täpselt, aga ei saa kohe välja öelda. Vahel tuleb panna intrigeeriv pealkiri nende jaoks, kes ainult siis edasi loevad, kui pealkiri vihjab skandaalile. Seda mul kahjuks pakkuda pole, kuid teie tähelepanu ma sain ja kui huvi püsib, saate supikeetja nime ka teada.

Juttu on pärnumaalaste korraldusel toimunud järjekordsest supisöömisest Eesti Maja suures saalis kolmapäeval, 10. mail. Oli välja kuulutatud lihtsalt kui kevadsupi koosviibimine ja tõmbas kokku hulga inimesi, küllap varasemate sellelaadsete edukalt läbi viidud ürituste mõjul. Saal oli mugavalt täis (korraldajate jutu järgi umbes 140 hinge), mis tõstis iseteadvust (meid ikka on veel!), kuid jättis ka piisavalt küünarnukiruumi.

Kohe ukse kõrval seisis laia leti taga joviaalne „kulbikindral“ Meinhard Vabasalu, kelle soovijaile tõstetud kraam oli küll supist vedelam, kuid seda mõjuvam. Tagasihoidlikult, kuid maitsekalt dekoreeritud lava ees (kiitus Tiina Lipp-Leppikule) oli juba positsioonid sisse võtnud Volli Gustavsoni trio — lisaks Vollile Arkadi Altosaar ja Toivo Kõhelik, kel kõik vanad armsad viisikesed nagu vestivarrukast võtta. Hea tükikene aega kuluski lihtsalt nende lookeste nautimisele koos maitsvate suupistetega, mida ettekandjate virgad käed ohtralt lauale sokutasid.

Ja siis saabus hetk, kus mikrofoni ette astus Marju Säägi, kes lahkelt tervitas külalisi ja ühtlasi edastas rõõmustava teate, et korjandus uputuses kannatada saanud Pärnu Kolledzhi heaks, mida Pärnumaalaste Selts alustas juba aasta tagasi eelmisel supipeol, ja mida eraviisiselt jätkasid Tea ja Ago Peters, on kokku toonud $16.000. Selle summa eest osteti Pärnu Kolledzhi raamatukogule uusi raamatuid, milliste nimekiri on Pärnumaalaste Seltsi arhiivis. Järgmine teade oli, et päevakorra peapunkt — kevadsupp — on valmis ning serveerijad seisavad spaleeris oodates märguannet. Supikeetja isik ei jäänud ka saladuseks: selleks oli nagu alati seltsi esimees Udo Leppik. Siinkirjutajal oli natuke tegemist Marju enda positsiooniga, mis jäigi täpselt teada saamata. Marju lausus, et kui esimees on kokk, ega temal siis sobi olla enamat kui nõudepesija. Noh, leppigem, väike süütu luiskamine on kena peo puhul andestatav.
Pärast südamlikku söögipalvet, mille luges Leida Strauss, toodigi supp laudadele. Sedapuhku oli meisterkokk otsustanud kanasupi kasuks. Avaldati arvamust, et sellise kvaliteediga supi valmistajat ei sobigi vähema kui esimehe kohaga vääristada. Maitsev talurahvatoit kadus kui kerisele. Ka pillimehed andsid hetkeks oma instrumentidele puhkust ja täiendasid isiklikke jõuvarusid.

Noh, aga laulusalm ütleb Pärnumaa kohta, et „siin saab süüa, siin saab juua, siin saab püsti Vändra polkat lüüa“. Viimane väide vajas veel tõestust ja muusikute trio asuski uuesti tulejoonele. Ega selle polkaga nüüd lausa tegelikuks ei mindud, kuid maha lauldi see laul ühiselt küll ja lisaks veel mitu teist, mille tekstid ilusasti paberile pandud ja taldriku kõrvale poetatud. Koos kiigutati Peipsi rannal isade hälli, kasvatati õue peal kaske, hõisati ööbikuga toorel toomingal, maitsti ristiema jagatud kamakäkki ja otsiti karmanist kadunud väitse. Kui piduliste kurgud puhkasid (ja puhkust oli vaja, sest mõne ühislaulu helitõug oli pisut kõrge), rõõmustasid muusikud meid oma repertuaariga, kusjuures Volli Gustavson pakkus vaheldust mõne pehmetämbrilise meeleolulauluga.

Lõpuks ilmus ka esimees Udo Leppik oma täies ülemkoka hiilguses rahva ette omapoolseid tänusõnu lausuma. Teda tervitati võimsate ovatsioonidega. Jah, tema selle supi kokku keetis, ja tal oli põhjust sellele uhke olla. Ja mitte ainult supp, vaid kogu pärastlõunane meeleolu, mis supisöömise ettekäändel loodi, oli hubane ning õdus. Ei olnud seal kaugelti mitte ainult pärnakad, vaid vist kõik maakonnad olid esindatud. Vähemalt üks nägu jäi meelde, kes oli kohe praegusest Pärnust kohale sõitnud. Tahaks loota, et ta head muljed endaga kaasa viib.



 

Eestlased Kanadas

TRENDING