„Ilus kevadine ilm, Tipal rõõmust särab silm. Linnud lennul siia, sinna…“ ja keda võib kohata sellisel vaiksel varahommikul ühes toredas Eesti väikelinnas, mis asub endise Liivimaa kubermangu aladel? Kaugelt paistab, et keegi rõõmsameelne keksib lehtepuhkevate puude vahel üksinda. Kes see võiks olla ja miks just siin? See ei ole Tipa. Vastused järgmises lehenumbris.
FOTO 2:
Veel üks vihje: selline tähtsate meeste kokkupuutepunkt tänavanurga näol asub ka antud linnas. Eelmise pildiallkirja luuletuse esiread ongi Ernst Enno sulest. Veel on antud linna pargis suht hiljuti taastatud Vabadussõja ausammas, mille Amandus Adamsoni 1925. a. loodud pronksfiguuri rekonstruktsiooni teostas skulptor Jaak Soans. Sammas kannab ka nime Julius Kuperjanovi monument, kuna lähedal toimunud Paju lahingus sai eesti väejuht surmavalt haavata 31.01.1919. (Kuperjanovite algne perekonnanimi oli Kupper. Venemaale elama minnes venestati see sealsete ametnike poolt Kuperjanoviks.) Sambal on Juhan Liivi luuletuse „Ta lendab mesipoole poole“ neljanda salmi sõnad: „Ja puhugu wastu sull’ surmatuul ja lennaku wastu sull’ surmakuul. Sa unustad waewa ja hoole ning tõttad isamaa poole“. Mis linnaga on tegu?
FOTO 3:
Ja kõige tähtsam abinõu: ainult selles linnas kõnnib lausa majade vahel, niisketes orgudes selline pikkade punaste koibade ja punase nokaga lind. Tegelikult on see nali, kuna linnud ei austa linna- ega ka riigipiire. Üle Atlandi nad kahjuks ei jõua, küll aga talveks Indiasse. Valged toonekured pesitsevad hetkel kõikjal üle Eesti, aga nii lähedalt ja lausa elamurajoonis polnud meie seltskonnal olnud varem õnne seda võrratut sulelist imetleda. Fotod ja tekst: Riina Kindlam
