Eelmises lehenumbris oli piltmõistatuse üleskutse. Fotololev puu oli hariliku pihlaka sugulane, sarnaste marjakobarate, kuid erinevate (mitte liit-) lehtedega POOPPUU, omapäraselt lõbusa kirjapildi ja kõlaga. Võib-olla ainult inglise silmadega n-ö vaadatuna paneb itsitama, aga see on neile heaks näiteks, milline hääldusvahe on eesti O-l ja U-l. Pooppuu ingliskeelne nimi on Swedish whitebeam.
Eesti on lausa kolme pihlaka maa... Kaks neist, pooppuu ja tuhkpihlakas kuuluvad nn. tervelehiste pihlakate hulka, nii et lehe järgi tavainimene neid vaevalt et pihlakaks aimata oskabki. Pooppuu (Sorbus intermedia) pikliku kujuga lehed on madalalt hõlmised (väljalõigetega), meenutades pealiskaudsel vaatlusel seetõttu natuke tamme omi. Lehed on pealt tumerohelised ja veidi läikivad ning altpoolt viltjate karvadega kaetud.
Nagu läinud nädal mainitud, on pooppuul üsna kitsas leviala. See jääb põhiliselt Rootsi lõunaossa ning saartele. Soomes, kuhu ulatub tema leviala kirdepiir, kutsutaksegi pooppuud rootsi pihlakaks (ruotsinpihlaja). Mari Reitalu kirjutab ajakirjas Eestis Loodus, et „Eesti läänesaartel ja mandri Eesti äärmises lääneosas on ta oma levila idapiiril. Pooppuud kasvavad siin sageli kuivemate kasvukohtade alusmetsas, kuid ka klibustel loodudel: mõnel pool Saaremaa lääneosas moodustavad pooppuud kadakate kohal ühtlase rinde.“
(Edasi loe EE 8. nov. paberlehest)
