Vastus peitub ehk sarjas „Eesti lugu“

Läinud aastal oli üks märkimisväärne sündmus Eesti raamatu ajaloos, mis võib-olla möödus peaaegu et märkamatult siinpool lompi. Nimelt kirjastasid Eesti Päevaleht ja ajakiri Akadeemia sarja „Eesti lugu“, mille raames ilmusid uustrükis eesti tähtsamad ajaloolised romaanid – kokku 50 raamatut.

Enamus pagulastest ei saanud ju 1944. a. raamatuid kaasa võtta. Sellepärast jäid mõned teosed väliseestlastele tundmatuks – need, mis ilmusid 19. sajandil või vahetult enne sõda, kadudes sõjakeerises. Teisi ei tohtinud Nõukogude okupatsiooni ajal välja anda.

Kirjastajad selgitavad:

Sarja mõte on selles, et näitame eesti kirjanduse abil, kes eestlane on, kust ta on tulnud ja kuidas kujunenud… Sarja koostamisel lähtusime soovist katta kogu Eesti ajalugu, alates kõige vanemast, poolmüütilisest ajast kuni tänapäevani.

Tartu College Estonian Studies Library’l on mitmed nendest 50-st juba erinevas väljaandes olemas, kuid kasutasime ka võimalust soodsa hinnaga oma kogu täiendada sarja heal paberil, tugeva köitega varustatud väljaannetega. Palusime prof. Kivimäel valikute suhtes nõu anda, mida ta ka lahkelt tegi.

Raamatukogus on saadaval järgmised sarja raamatud:

„Hõbevalge“ on raamat, millega Lennart Meri sai 1976 tuttavaks välis-eestlastele. Siin toetub Meri oma sügavale ajaloo ja geograafia tundmisele, antiikallikatele ning folkloorile, kui ta teeb järeldusi Eesti eelajaloost.

Aino Kallase „Reigi õpetaja“ põhineb tõestisündinud lool Rootsi ajal 1662. Reigi pastor Lempelius jutustab meile oma abikaasa ja Rootsist tulnud uue diakoni armastusloost.

Mait Metsanurga 1939. a. ilmunud roman „Tuli tuha all“ kirjeldab talupoja Piiri Tõnu silmade läbi Eesti kõige rängemat näljahäda aastatel 1695-1697, mil hukkus ligi viiendik maarahvast ehk 70.000 inimest.

Enn Kippeli „Kui Raudpea tuli“ on romaan Põhjasõjast, mis ilmus kahes osas 1937. a. ja trükiti teist korda 1939. Karl XII hüüti rahva seas Raudpeaks ja romaan kirjeldab sõjategevust ja lahinguid, kuid ka lahingutevahelist tegevust Laiuse lossis. Kuna romaan näitas rootslasi soodsas valguses, ei tohtinud teda Nõukogude ajal uuesti trükkida.

Ärkamisaja kultuuritegevusele kaasnes ka majanduslik areng ja talude päriseks ostmine. Kuigi Jakob Pärna „Oma tuba, oma luba“ on Lahvardi Kristjani ja metsavahi Leenu armastuse lugu, sai ta ka väga populaarseks „käsiraamatuks“ talude päriseks ostmisel. Raamatu esitrükk oli 1879.

Siegfried von Vegesacki triloogia „Balti tragöödia“ ilmus saksa keeles 1935 ning tõlgiti nüüd esmakordselt eesti keelde. Selles unikaalses balti kirjandusteoses kirjeldab aadlisoost autor omaenda rahva loojakut sajandipöördel ja aadli võimu lõppu Landeswehri sõjas. Jälgime sündmustikku ääretult sümpaatse peategelase Aureli silmade läbi ning tajume, kuidas temast taheti ikkagi veel sellel murrangulisel ajal parunit kasvatada.

Albert Kivika „Murrang“ räägib Vabadussõja teisest küljest – maareformist, mil olid eelistatud maasaajad just Vabadussõjast osavõtnud. 1919. a. aktiga võõrandati Eestis mõisad ja sätestati põhimõtted maa jagamiseks. Raamat ilmus 1925.

August Jakobsoni teost „Vaeste patuste alev“ hinnati Eestis „Looduse“ võistlusel 1927. a. parimaks romaaniks. Raamat käsitleb töölisaguli elanike elu ja muresid majanduskriisis.

Oskar Lutsu armastatakse tema unustamatute kujude pärast „Kevadest“ – Toots, Arno ja Teele, kuid tema teisi teoseid tuntakse vähem. „Vaikne nurgake“ on pilk 1930. a. kirevale Eestimaa ühiskonnale, arvatavasti Tartus, kus ei puudu muusikat armastav üliõpilane, endine mõisnik, venelasest kokk ja isegi joodik.

Kuidas elada üle suurriikide sõdasid, kui oled väikemees, lihtsalt sõdur? Ikka huumoriga. Ilmar Talve „Juhansoni reisid“ on sõjaromaan, kuid ka humoorikas pilk soomepoiste seiklustele jätkusõjas. Romaani esitrükk oli Lundis 1959. a., kuid Eestis trükiti see alles 1994. a.

Arved Viirlaiu „Ristideta hauad“ kõneleb meestest ja ka naistest, kes varjasid end metsades, pidades relvastatud võitlust teise Nõukogude okupatsiooni võimu vastu Eestis. See oli lootusetu võitlus elu ja kodu eest, mis jätab autori lüürilise sule läbi lugejale tugeva mulje.

Küüditatute elust Siberis ja vangilaagrites ei tohtinud Nõukogude ajal avalikult kõnelda, veel vähem kirjutada. Heino Kiik kirjutas romaani „Maria Siberimaal“ 1978, kuid seda võis välja anda alles Laulva Revolutsiooni ajal, 10 aastat hiljem. Raamatus on kirjeldatud 1949. a. väljasaadetute elu ja kannatusi asumisel Siberis.

Viivi Luige romaan „Seitsmes rahukevad“ tekitas sensatsiooni, kui tal 1985. a. ilmuda lasti. Romaan on avameelne kirjeldus maaelust Eestis 1950ndate aastate algul, s.t. veel Stalini ajal, nähtuna lapse pilgu läbi.

Märkmed: