Kes meist ei tunneks jalgrattur Erika Salumäed? Kahekordset maailmameistrit ja olümpiavõitjat, 16 maailmarekordi püstitajat? Üheksa korda Eesti parimaks naissportlaseks valitud isikut – saavutus, mida pole Eesti spordiajaloos keegi ületada suutnud? Erika Salumäe on Eesti Olümpiakomitee auliige, Eesti Koolispordi Liidu, Eesti Olümpiakomitee juures tegutseva MTÜ Olümpiavõitjate Kogu ja Eesti Petanque’i Klubide Liidu president.
Erika Salumäe on tuntud ka poliitikuna. Olnud Tallinna linnavolikogu liige, valitud Riigikokku. Parteiliselt algul keskerakondlane, siis Tallinna linnavolikogu Rahvaliidu saadikurühma liige ja lastekaitsekomisjoni esimees. Hiljem volikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees. Teda on vääristatud Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgiga ja valitud Elva linna aukodanikuks.
Jah, sellist Erika Salumäed tunneme kõik. Kas ikka tunneme või ainult teame? Küsigem: kuivõrd teamegi? Kadunud luuletaja Juhan Viiding on kirjutanud tabavad värsiread: "Me teame palju nimesid, / ei tea me inimesi. / Kõik emarinda imesid / ja laulsid tasakesi."
Peame tunnistama, et peale nime ja sellega kaasas käiva kuulsuse ei tea enamust meist Erika Salumäest kui inimesest kuigi palju. Enne kuulsuse saavutamist oli ta emarinda imev laps, lastekodu kasvandik, koolitüdruk, spordikooli õpilane. Rööbiti võistluspingetega lülitusid ta ellu sõbratarid, treenerid, rivaalid, armastavad ning armastatavad mehed. Hiljem nii saavutused kui pettumused poliitikas.
Raadio- ja teleajakirjanik Ene Veiksaar üritab oma elulooraamatus avalikkusele tutvustada Erika Salumäe särava nime taga peituvat inimest. "Jääda ellu" ei ole toreduse pärast õhku paisatud loosung. Kogu Erika elu on algusest peale olnud üksainus äge võitlus oma olemasolu eest, püüd täiuslikkusele, eneseteostuse tung tagant piitsutamas. Vanemad lahutasid enne tütre sündi. Seitsmekuuselt toimetati ta kohtuotsuse alusel lastekodusse. Oma ema kohtas ta paaril korral alles täiskasvanuna, lähedaseks ei saanud temaga kunagi, isegi mitte õieti tuttavaks. Oma kahte poolvenda kohtas ta alles siis, kui oli juba olümpiakuulsus. Kolmandaga pole kohtunud tänaseni.
Kuidas sünnivad maailmarekordid, mida tuleb nendeni jõudmiseks läbi teha, kuidas mõjutavad teed nendeni sõbrad, armusuhted ja tippsportlase enda vastuoluline isiksus, sellest laseb autor kõnelda neil vähestel, kes on talle elus küllalt ligidale pääsenud. Lõpp-punkti paneb Erika ise, uurides oma vanu päevikuid pärast rasket seljaoperatsiooni liikumisvõimetuna kodus lamades. Enne seda on ta üle elanud infarkti. Heietab mõtteid armastusest, meestest, valust, murest, sensitiivsusest ja positiivsusest, aja väärtusest, rikkusest, hirmust, uhkusest ja mõistmisest.
Erika on veendunud, et ei saa olla võitja, seadmata endale sihte ja ise neisse uskumata. Ta tahaks veel praegugi kogeda stardiootust, kuigi keha ei tule järele. Kuid ta on rahul, sest olles seda kogenud, tunneb end kuuluvat väljavalitute hulka. Erika on ellujääja, kes teab, et inimene rajab oma elutee ise. Keegi teine ei saa seda tema eest teha.