Üks kindel liin valitseb ka Eesti popmuusika ajaloos — ellujäämise heitlus.

Aeg teeb kõigele vaatamata oma töö ja heliarhiividesse, aga ka mälusse, jäävad ainult tipud. Enne sõda valitsesid John Pori ja Artur Rinne. Siis läksid teed lahku, kes sõitsid üle mere, kes jäid „kindlate koraanide“ vangistusse. Eredamaks täheks sõjajärgses kodu-Eestis oli muidugi Raimond Valgre. Temast on saanud nüüdseks legend. Tavaline lõõtsamees, nagu teda siis tituleeriti, kes läbis punasundmobilisatsiooni, heitles elu eest ja võitles katkuga Tsheljabinski poris ja põrgutes, jäi imekombel hinge. Pärast sõda, olles lühikest aega Eesti NSV Heliloojate Liidu noortesektsiooni liige, väänati Valgret tema laulude pärast kõvasti ja tulemuseks oligi geniaalse muusiku kiire lõpp — senini saladuslik ja paljude küsimärkidega. Tol ajal sai ülipopiks tema „Saaremaa valss“, ainult et mitmete moonutustega konkurendist „punakaasautori“ poolt. Täpset originaali pole vist säilinudki enam. Suust suhu levinud Valgre muusika aga jäi rahva hulka ja keegi tsensuurist — kõrgkultuuri ladvikust — ei suutnud sellele kätt ette panna.

Siit algas ka uus sovjetlik tendents rahva ja kõrgjuhtide vahel. See, mis oli populaarne, ei tohtinud „hea maitse“ puhul üldse liidritele meeldida. Ka populaarne muusika valiti kõrgjuhtide poolt määratud väiksemate juhtide tahte ja maitse järgi. Tekkisid tohutud käärid proff-õuelaulikutest kolhoosi isetegevuslasteni ja rahva seast esile kerkinud andekate vahel. Popmuusika esitaja puhul ei peetud tavaliselt tol ajal muusikalist haridust üldse vajalikuks. Ainult üksikud julgemad heliloojad ja pedagoogid õpetasid väljaspool ametlikke õppeprogramme jazz-harmooniat ja popmuusikat. Siin on eredamaks näiteks Uno Naissoo.

Täielikult põranda all toimusid esimesed ülisalajased jazz-festivalid. Hiljem küll avalikult, kuid siis keelati need kategooriliselt kui imperialistliku läänekultuuri sissemurdmise katsed, mille eesmärgiks olla hävitada suur ja võimas NSVL.
Popmuusikat aga nii lihtsalt keelata ei saanud. Tohutut peavalu tekitanud Beatlesid olid hulk aega keelu all — isegi nende esitatud laulude kuulamine, rääkimata esitamisest. Kuid siis ilmusid Tõnis Mägi, ansambel „Optimistid“, terve rida põrandaaluseid bände nagu „Keldrihääled“, „Toomapojad“, Gunnar Graps, hiljem „In Spe“ jne. Kõik nad tekitasid ebameeldivusi võimudele ja muidugi akadeemilise muusika tegijatele. Nad võisid ju saada kontrollimatult „palju raha“ ja omada sidemeid läänemaailmaga, hankides sealt illegaalsete liinide kaudu heliplaate, pille, mikrofone ja palju muud, mida sellise muusika esitamiseks väga vajati.

Tekkis suur lõhe popmuusika esitajate (kes rahvale läksid „otse peale“) ja eliidi soosikute vahel. Muidugi oli ka erandeid. Maailm ei ole ju ainult must ja valge ja nii ka popmuusikat ei esitata ainult mazhoorsetes helistikes.

Hallidel kaheksakümnendatel, Tallinna Vanalinnapäevade öödel pärast päevaprogramme vanalinnas, hakkasid tasahilju noored inimesed kogunema Lauluväjakule. Lauldi salaja kõike rahvalikku, mis viis suhu tõi ja mille sõnad meeles. Alul oli vast ainult kümmekond noort. Hiljem paarisaja ringis oma kolme-nelja aasta jooksul, kuni 1988. aastani välja.

Siis toimus plahvatus. Ilmus Alo Matiisen oma koorilauludest poplauludeks komponeeritud süidiga. Korralik helivõimendus ja korralik esitus. Tulemus — revolutsiooniline!

Ainult neli ööd lubati laulda ja — oh imet — keelati jällegi ära see viimane öö. Hiljem võeti juba täielikult programmeeritult ja ikka samade „suurjuhtide“ poolt „juhitud“ shnitt nendest öödest ja esitleti seda maailmale pidulikult kui Eesti vabanemist NSVL- ist — „Laulvat Revolutsiooni“, millel ei olnud midagi pistmist selle alguse, tegelike autorite ja tegijatega. Alo Matiiseni süit tembeldati kõrgkultuuri kuluaarides plagiaadiks. See suhtumine mõjus andekale inimesele aga vägagi alandavalt ja oli arvatavasti ka üheks põhjuseks tema noorelt elust lahkumisel. Nii et ikka läbi aegade üks ja sama ...

Ja nüüd Kanadas — Torontos, Seedriorul ja Vancouveris viibiv „Meie Mees“ on samuti maru populaarne rahva hulgas, eriti samaealiste hulgas, kes siis nelja öö jooksul laulsid Tallinna Lauluväljakul. Ja ikka ja jälle ei meeldi nad Eesti kõrgkultuuri „juhtidele“ ning nende „esindajatele“. Midagi pole imestada — nad teevad just seda, mida rahvas vajab. Seda ei häbene avalikult öelda ka „Meie Mehe“ algataja ja hing Aivar Riisalu ise.

Ja lihtsalt virisejatele teadmiseks niipalju, et neid laule, mida Aivar Riisalu esitab, on vaja just nii valjult esitada, just niisuguse meeleolu ja tempoga lavalt igapäevaelu teemasid esile tuua, nagu seda teevadki „Meie Mehe“ proff-pillimehed. Ja kui ei meeldi, siis ei ole ju vaja neid kuulata.

Torontos esines „Meie Mees“ igati tasemel ja oli just see, mida siinsetele noortele ja noorte vanematele just vaja läks. Kiitus Aivarile ja tema bändile! Olgu siinkohal tänu öeldud ka Eesti Sihtkapitalile, Priit Aruvallale ja Toomas Treile, kes selle seltskonna üle ookeani toimetasid.

Märkmed: