Möödunud nädalal puhkenud ahistamisskandaalis vabandas ja võttis vastutuse ekspeaminister Taavi Rõivas. Ta ei vabandanud küll kohe ja mitte kõige eest, mida talle süüks pandi, ent siiski vabandas. Samuti astus ta tagasi Riigikogu aseesimehe kohalt. Ainuüksi ekspeaministrina lasub tal kui riigi sümbolil ja „biograafiaga inimesel” suurem vastutus kui „biograafiata inimestel”, kasutades siin semiootik Juri Lotmani essees „Õigus biograafiale” avatud mõisteid. Kuidas aga peaksid käituma „biograafiaga inimesed” omavahel?
Teisipäeval, 26. septembril hoiatas meediategelane Raul Rebane Postimehes ilmunud loos avalikkust veendunud oletamise kui leviva kommunikatsioonimeetodi eest. Esimeseks kodumaiseks „veendunud oletamise” näiteks tõi ta keeleteadlase Mati Hindi sõnavääratuse Rail Balticu raudteetrassi ehituse kruusa-liiva kogusega Tallinna TV saates „Otse kümnesse” 25. aprillil 2017. Rebane ei maininud, et Hint ise parandas oma eksimuse juba loetud minutite pärast sellessamas otsesaates. Seetõttu arvan kodanikuna, et võitlus käib „valeinfos” süüdistamise peale ka juhul, kui info on korrektne, ent vaja on leida „süü”. On eriti hea, kui „süüdlaseks” osutub Rail Balticu raudteeprojekti praeguse, kuni 4,1 miljardit eurot „õhku” sisaldava uue otsetrassi projekti vastane ning mõistliku raudtee-ehituse pooldaja, kes „eksib” põlatud Tallinna Televisiooni saates. Lugu on näide sellisest toimimisest ajakirjanduses, millele tuleb panna piir. Pealegi eksis Rebane kritiseerides paraku ka ise. Kuidas?
Raul Rebase teksti (PM, 26. IX) ja Mati Hindi vastulause (PM, 2. X) kõrval on tähelepanuta jäänud Rebase tunnistus Vikerraadio „Meediatunni” saates teemal „Faktikontrollist Eesti ajakirjanduses” (29. IX). Seal leidis Rebane, et Mati Hint on vabandust väärt. Rebane lausus „Meediatunnis” sõnad: „ühes lõigus ümberlüke oli olemas, see oli Mati Hindi lõigus.” Teisalt oletas Rebane, et Hindi parandus „ei jäänud küll kõlama”.
Rebase kriitika fookus „Meediatunnis” pöördub Hindilt hoopis Tallinna TV kanali strateegiale, ent võis ebaselge sõnastuse tõttu jääda arusaamatuks: „Aga mis puudutab kanali strateegiat, siis kordussaates oleks pidanud selle igal juhul, selle, noh, nii-öelda, mina nägin nii kordust kui ka originaali, eks ole, selles mõttes.”
Võta kinni, mida Rebane öelda tahtis.
Kas oleks pidanud „Otse kümnesse” korduse ajal, hetkel, kui Hint vea tegi, subtiitrites jooksma arvud Rail Balticu tegeliku liiva- ja kruusakuluga? Vahest oleks pidanud keegi Hindi esmalt lausutud „17 miljardi” asemel peale lugema „17 miljonit” – nagu seebiseriaalides? Kas peame eeldama, et vaatajatel oli Mati Hindi paranduse märkamisel või mõistmisel raskusi? Ometi silus Hint oma vea kohe samas „Otse kümnesse” otsesaates.
Tsitaadiväärne on Rebase väide enda kohta „Meediatunnis”:
„[...] kriitika muutub antud juhul enesekriitikaks minu puhul, eks ole, ja, ja ma tunnen, et see on väga õige, et ma iga järgmist lauset, mida ma kirja panen, eks ole, seitse korda kontrollin.”
Niivõrd tõhus allika- ja enesekriitika kuluks ära mitte ainult Rebasele, vaid ajakirjanduses laiemaltki. Näiteks võib tuua ERRis 1. oktoobril ilmunud Tartu teadusseminari loo, kus kritiseeriti „rahvusmüüdi” kasutamist ajalooõpikutes, ent sõna ei saanud ükski ajaloolane – ei „Aktuaalses kaameras” ega ERRi portaalis. Uudislugu oli ühekülgne ja paraku ülelihtsustatud. Ajalooõpikute autorite Mart Nuti ja Lauri Vahtre nimi oli 7 sekundit järjest AK eetris ning on viidatud ERRi videos siiani näha. Vähemasti neile ajaloolastele oleks tulnud sõna anda, et uudis oleks tasakaalus. Senini võib ERRi loost jääda halvemal juhul mulje, et mustatakse Mart Nutti ja Lauri Vahtret. Seega võiks Rebase enesekohane tõdemus väärida laiemat tähelepanu.
Ühelt poolt tunnistab Rebane oma eksimust, teisalt aga pole ta lugupeetud keeleteadlase ees alusetu häbiposti paigutamise eest senini avalikult vabandanud. Pigem on avalikkuses justkui jätkatud „vea” võimendamist, ehkki probleem oli lahendatud ju juba enne Rebase „märkamist”. Viimasel poleks olnud mõtet oma artiklit üllitada, kui ta oleks reaalsust arvesse võtnud; praegu aga sai ta konstrueerida oma „loo”, mis on kaugel tõest. Näiteks eksis meediategelane Rebane ka Hugo Raudsepa näidendi tsiteerimisel pealkirjaga, nimetades ekslikult „Vedelvorsti”. Õige on hoopis „Mikumärdi”, nagu näitas teoloog ja näitleja Malle Pärn arvamusloos „Häirivad pinnud teiste silmades” (Objektiiv, 2. X).
Niisiis, kes on õigupoolest vabandust väärt?
Alo Ervin
kodanik
