Viimastel nädalatel on Euroopas käinud vaidlused selle üle, kuidas järjekordne abipakett Kreeka võlakriisist päästmiseks kokku panna. Ent rahapuudus kummitab teisigi riike – USAst alates ja väikese Iiri Vabariigiga lõpetades. Nüüd on see tabanud ka võimsa majandusega Itaaliat. Skandaalid on Itaalia peaministri Silvio Berlusconi maine lõplikult kõikuma löönud, teisipäeval teatas ta pärast nappi toetusavaldust parlamendis oma tagasiastumisest pärast eelarve heakskiitmist ehk seadustamist.
G20 ja Kreeka
4. novembril kohtusid Prantsusmaal Cannes’is maailma eliitriikide rühmituse G20 juhid, et arutada Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) tugevdamist. Kuigi Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy väljendas kohtumisel lootust, et juhtivad tööstusmaad annavad IMF-ile lisaraha käesoleva majanduskriisiga toimetulekuks, ei nõustunud G20 riigid sellega ja kohtumine lõppes fiaskoga. G20 riikide valitsused tahavad eurotsooni riikidelt saada rohkem teavet selle kohta, milliseid konkreetseid lahendusi näevad nemad võlakriisi ületamiseks. Eesti rahandusminister Jürgen Ligi ütles, et G20 kohtumine, mis pidi tulema välja kõikehõlmava lahendusega kriisile, jättis suure töö rahandusministrite õlule. Teisipäeval Brüsselis toimunud eurotsooni rahandusministrite kohtumisel arutatigi võlakriisi lahendamise meetmeid.
G20 maade tõrksuse ajendiks oli Kreeka ootamatu tembutamine säästukava referendumile panekuga, mis jäi küll ellu viimata. Alludes Euroopa Liidu (EL) ultimatiivsele nõudmisele loobus peaminister Giorgos Papandreou plaanist panna Kreeka teine abipakett rahvahääletusele ja lahkus ametist. Selle artikli kirjutamise ajal oli Kreekas käimas üleminekuvalitsuse moodustamine, mis enne 19. veebruariks planeeritud erakorralisi valimisi peab läbi viima kõik reformid, mida EL on täiendava rahandusabi andmiseks nõudnud. Uue valitsuse ees seisab monumentaalne ülesanne: saavutada konsensus Papandreou juhitava sotsialistliku erakonna PASOK ja konservatiivse uusdemokraatliku partei vahel.
Kanada – helde andja
Sun News Network’i kommentaatori Brian Lilley sulest ilmus 3. nov. ajalehes Edmonton Sun artikkel, millest kooruvad uskumatud faktid. Vahtralehemaa jagab heldelt raha üheksale G20 riigile – Hiinale, Brasiiliale, Mehhikole, Indoneesiale, Venemaale ja teistele. On täiesti arusaamatu, miks kingitakse igal aastal $36 miljonit inimõigusi eiravale Hiinale, kellel endal on raha küll ning kelles nähakse ELi ja USA päästjat. Hiina on praegu positsioonil nr. 2 maailma suurriikide hulgas. Huvitav, mitmendal kohal on Kanada selles pingereas.
Lilley viitab Canadian International Development Agency andmetele, mille kohaselt andis Kanada mullu G20 riikidele raha ca $140 miljonit. Pulbitseva majandusega Indoneesiale kingiti samuti $36 miljonit. Ometi teeb Jakarta silmad ette nii mõnelegi lääneriigi pealinnale, sh ka Ottawale. Lilley võrdluse kohaselt paistab meie peaministri residents Indoneesia presidendi luksusliku palee kõrval välja nagu public housing. Jah, Indoneesias on palju vaeseid, aga riik on samas otsustanud kulutada $58 miljonit presidendi luksuslennuki ehitamiseks. Äkki kasutatakse selleks Kanada maksumaksjate raha?
Vene suursaadik Eestis Juri Merzljakov teatas sel nädalal, et Venemaa on valmis aitama eurot kasutavatel riikidel lahendada Kreeka võlakriisi, sest on sellest ise huvitatud – kõigist Vene valuutareservidest hoitakse tema sõnul pool eurodes. Kanada kingib aga raha Moskvale. Miks?
Kõnealused subsiidiumid käivitati eelmise peaministri Paul Martini ajal, praegune valitsusjuht Stephen Harper on püüdnud välistoetusi efektiivsemaks muuta ja ümber fokuseerida, kuid neid jagatakse ikka heldelt edasi.
Liiga hilja, valesti ja poolikult
Kõik tähtsamad uudistekanalid on viimasel ajal oma tähelepanu keskendanud eurotsooni kriisile, sest see mõjutab oluliselt mitte ainult rahaturgude, vaid meie kõigi rahalist seisu. Olukord on ebastabiilne ja selle lõplikku väljundit ei oska keegi ennustada.