Mati Väärtnõu

President on oma sõna öelnud: „Iga katse rahastada erakonda varjatult on ohtlik põhiseaduslikule korrale ja demokraatiale/.../Kui see tuleb välismaalt, siis on see julgeolekuoht ja selline tegutsemisviis on hukka mõistetud kõikjal läbi ajaloo.“ Jääb ainult nõustuda presidendiga.

Siinkohal ei räägita sellest, et raha saamine on taunitav ainult ida poolt, kuigi paljudest arvamustest kumab läbi, et raha lääne poolt saaduna, on hea raha. Igal rahal on omanik ja igal omanikul omad soovid. Vale on arvata, et nn sõbralikud liitlasriigid jagavad raha missioonitundest vastuteeneid ootamata. Rahaga ostetakse mõjuvõimu riigi üle läbi toetatava erakonna. Selle lõpptulemus Eesti rahvale saab olla ainult negatiivne: me anname oma rahva nendele riikidele orjadeks, mitte ei arenda oma riiki.

Ma püüan aru saada tänaste võimupoliitikute ideest, et kui demokraatlikud riigid omavad Eestis enda huve, siis on Eesti paremini kaitstud. Ent tegelikkuses on saanud meie riigist uuskoloniaalne moodustis, kust pumbatakse raha doonorriikidesse. Näited: prügifirma Veolia, Ragn-Sells, Tallinna Vesi, pangad ja paljud teised ettevõtted, mille maksustamata garanteeritud tulu läheb mõistusvastasel kombel riigist välja ning samal ajal toimub konkurentmaade rahade eemaletõrjumine: pronkssõduri saaga, pidev vene ohuga hirmutamine ajal kui Soome käitub täpselt vastupidiselt meile jne.

Tegelikult tuleb hinnata seda, kas teoreetiline oht idast hävitab riiki ja rahvust või teevad seda erinevad negatiivsed sammud mida selle hüpoteetilise idaohu vältimiseks astutakse. Loogika ütleb, et teisel juhul toimub häving paratamatult. Iseseisva Eesti riigi tagamiseks ei tohi kaitse hind olla nii kõrge, et see tekitab olukorra, kus meil ei ole varsti enam kaitstavaid!

Mihkel Mutt oma 28.12.2010 kirjatükis „Uskuda kapot või mitte uskuda“ leiab, et asi pole mitte ilmakaartes, kust raha tuleb, vaid annetuse eesmärgis ja vastutasus ning toob näiteks Georg Sorose annetuse, mille eesmärk oli arendada Eesti demokraatlikke institutsioone.

Nõustun Mihkel Muti arvamusega juhul kui see annetus ei läinud otseselt või kaudselt mõne erakonna kaukasse. Vastasel juhul ei saa me rääkida demokraatiast! Milline demokraatia on see kui juba demokraatliku riigikorraga riigis üks erakondadest saab eraldi toetust piiri tagant?! Milliste kriteeriumite järgi see eelistatud erakond võiks olla demokraatia parem edendaja kui teised erakonnad, kes sellist toetust ei saanud?! Ja kas demokraatlikus riigis ei ole demokraatia parim tagaja mitte see kui erakondadel on võrdsed võimalused ning nende võimaluste raames tagatakse endale suurim valijaskond?! Loogikast tuleneb, et igasugune rahasaamine välismaalt erakonna jaoks on oma olemuselt ebademokraatlik ja võrdub demokraatliku riigikorra reetmisega.

Aga kes meil on siis tänased potentsiaalsed riigireeturid? Savisaar on oma hiljutises artiklis möönnud, et välisraha on kasutanud kõik erakonnad pidevalt ja massiliselt ning erandiks võivad olla ainult Rahvaliit ja rohelised. Kaheksa aastat tagasi 10.10.2002 Äripäevas ilmunud Heidit Kaio põhjalikust artiklist „Erakonnad saavad keelatud välistoetust“ loeme, et keelatud toetust on saanud Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Tõenäoliselt jätkub selline praktika ka tänapäeval, sest mille muuga seletada just äsja valitsuserakondade eestvedamisel Riigikogu poolt toime pandud keelatud annetuste dekriminaliseerimist?!

Kas meil ei oleks aeg enne valimisi teada saada, kes tegelikult meie riiki juhivad ja välisrahade toel valitsevad, et viia vastutus tagasiulatuvalt kõikide Eesti demokraatliku riigikorra reetjateni?!

Märkmed: