Inimõigused ja vähemusrahvused Eestis

„Vähemusrahvuste, täpsemalt nn vene vähemuse küsimus on Eestis päevakorral olnud taasiseseisvumise ajast alates, ja jätkuvalt pälvis suurt tähelepanu ka valimiste eelsel ajal. Sellised arutelud on olnud pigem emotsioonidest kantud või poliitiliste kompromisside objektiks, samas on vähe tähelepanu pööratud rahvusvahelistele inimõigustele või ka Eesti oma põhiseadusest tulenevatele vähemuskeelte kasutamise garantiidele, ning suuresti on kaalumata võimalike tekkivate põhiõiguste piirangute põhjendatus.”

Sellise väitega alustas Kristiina Albi oma loengut 27. märtsi õhtul Tartu College’is. Avaliku loengu eesmärgiks oli vaadata rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi ning selle valgel analüüsida Eesti regulatsiooni.

Väike-Maarjast pärit 24-aastane Kristiina veetis talvesemestri vahetusüliõpilasena Toronto ülikoolis, uurides vähemusrahvaste küsimuste käsitlust rahvusvahelises õiguses. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduse alal ja hetkel jätkab õpinguid magistratuuris Central European Universitys Budapestis.

Lektor tutvustas üldist õiguslikku raamistikku (rahvusvahelise õiguse seisund Eesti õiguskorras ning Eestile siduvad rahvusvahelised lepingud), vähemuste, keeleõiguste ja üldiste inimõiguste suhteid ja nende põhimõtete konkreetsemaid väljundeid, eelkõige vähemuse keele kasutamise õiguse osas.

Olenevalt koolkonnast käsitletakse vähemuste õigusi kas eriõigustena või üldiste inimõiguste ühe dimensioonina. Paljud riigid on sidunud vähemusrahvuse tunnustust kodakondsuse mõistega, kuid lektor väidab, et laiem tõlgendus, mis on aluseks näiteks üRO dokumentides, on oluline täiendava õiguskaitse saavutamiseks Euroopa tasemel. See kõlab järgmiselt: vähemusena käsitletakse gruppi, kes on arvuliselt elanikkonnas vähemuses; etniliselt, usu või keele poolest erinev ülejäänud elanikkonnast ning kes näitab üles teatud määral ühtsustunnet, et säilitada oma kultuuri, traditsioone, usku või keelt.
Eesti on Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooniga ühinemisel defineerinud, et vähemusrahvusena käsitletakse Eesti kodanikke, kes 1) elavad Eesti territooriumil; 2) omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga; 3) erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest; 4) on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuri, tavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

Lektor tõi muuseas näiteid keele reguleerimisest, sõnavabadusest, õigusest kasutada oma keelt nii avalikult kui eraviisiliselt, mittediskrimineerimise põhimõttest ning vähemuse keele kasutamise ja üldiste inimõiguste vahelisest seotusest.

Kokkuvõtteks märkis ta, et „Eesti vähemuste-alane seadusandlus on oluliselt edasi arenenud, seda paljuski tänu rahvusvaheliste vaatlejate tegevusele, ning olulisemad põhimõtted on kajastatud ka Eesti enda seadusandluses. Samas tuleb just seaduste rakendamise kaudu saavutada lisaks rahvusvahelistele inimõigustele ka Eesti oma eeskujuliku põhiseaduse tegelik realiseerumine, nii et kõigil oleks võimalik oma põhiseaduslikest õigustest osa saada ja ühiskonnas otsustamisprotsessides kaasa rääkida.”

Märkmed: