Abielupaar Birgit ja Vincent Delaidatti olid aktuse muusikalise osa eestlauljateks
Saali ees tervitasid meid kättpidi meie seltsi tegevjuhid, abielupaar Heikki ja Inne Joonsar, nii et meil oli nagu omamoodi uhke „presidendi vastuvõtt“. Registreerimislaudki oli kaunistatud Eesti lipu ja muude sümbolitega, pärast nime kirjapanekut sai igaüks rinnale nimesildid ja meid juhatati varakult kindlaks määratud laudadesse.
Läksime aktusele seekord kolmekesi, mina, mu ameeriklasest abikaasa Jack Walters, kes oskab eesti keelt B1 tasemel, ja tema 8-aastane tütrepoeg Kingston, kes ei oska eesti keelt rohkem kui üks kindel sõna – tubli! Olime varem lapselapsega kokku leppinud, et pika aktuse ajal ta ei tohi mängida oma telefoniga, aga kui laulud ja kõned on läbi, pärast siis võib. Aga juhtus täiesti uskumatu lugu, väikemees kuulas ja jälgis kogu neljatunnise ürituse ajal hoolega kõike seda, mis toimus poolenisti talle arusaamatus keeles, püüdis isegi kaasa laulda laululehe pealt Eesti hümni ja Eesti lipulaulu. Ehkki ülielava loomuga spordipoiss nagu ta on, püsis Kingston visalt paigal oma toolil ja elas kogu hingest kaasa, ei jooksnud laudade vahel ringi nagu mitmed teised pisemad lapsed seal tegid. Aga seegi oli omamoodi tore. Ühel pisipoisil, Birgiti pojal, oli vahva sinimustvalge müts peas. Ka paljud teised peokülalised kandsid sinimustvalged või sinivalgeid peorõivaid, mehed olid reeglina ülikondades ja mõni mees kandis isegi lipsu, mida tänapäeval näeb USAs väga harva kui üldse mitte, eriti meil, soojas subtroopilises Floridas.
Mulle oli antud au võtta sõna Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimel, aga ametliku pika kõne asemel otsustasin seekord rääkida hoopis isikliku loo sellest, mida sinimustvalge lipp minule tähendab. „Olen sündinud Viljandis Stalini ajal, nõukogude okupatsiooni algusaastatel, käinud Viljandi keskkoolis ja Tartu ülikoolis nõukogude ajal, kus me mitte kunagi ei tohtinud nähagi sinimustvalget eesti lippu. Sellest ainult räägiti kodus poolsalaja, me kõik t e a d s i m e, aga me polnud seda püha, ent karmilt keelatud lippu kunagi oma silmaga näinud. 1980. aastal õnnestus mul kirjandusteadlasena pääseda esmakordselt ameltikult välismaale, Soome, kus Turu linnas toimus rahvusvaheline fennougristika kongress. Seal kohtasin elus esimest korda lihast ja luust „väliseestlasi“ – etnoloogiaprofessor Ilmar Talvet ja tema perekonda, juristist poega Juhan Kristjan Talvet. Tema viis mind ka poolsalaja tahatuppa ja näitas suurt pildialbumit ESTO päevadest Stockholmis, mis olid samal aastal just toimunud ja kus kogu Stockholmi südalinn oli ehitud suurte sinimustvalgete lippudega. Mul läheb süda kurku isegi nüüd, kui ma tagasi mõtlen sellele elamusele, mida tundsin, kui ma seda uhket vaatepilti nägin. Juhan Talve kinkis mulle ka postkaardi sinimustvalge lipuga, mis seisis hiljem aastaid meie puhvetikapil aukohal, aga kui tuli kahtlasi külalisi, siis panime selle igaks juhuks peitu.
Aga ikkagi see polnud veel päris lipp, need olid ainult lipu pildid. Päris esimese tillukese lipu kinkis mulle hää sõber Jüri Estam, USA eestlasest ajakirjanik, kolleeg Vaba Euroopa Raadiost alles 1988. aastal Helsingis, kui saime seal esmakordselt kokku kodu-Eesti ja väliseesti kirjanike ajaloolisel kohtumisel“ See tilluke pleekinud ja päevinäinud tilluke lipuke oli mul ka aktusel kaasa võetud, hoidsin seda käes, kui kõnelesin:
„1988. aastal olin ma juba 49-aastane, alles siis nägin ma meie püha lippu. Samal aastal panime juba suured sinimustvalged lehvima ka Tartus muinsuskaitsepäevadel ja siis algas pikk vabanemisprotsess.
Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge
Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla
Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa
See „tööõnnetus“, et selline luuletus ära ilmus, läks kalliks maksma nii autorile, ajakirja toimetajale kui ka minule, sai mitmele inimesele lausa saatuslikuks, nagu said karistada ka kõik need kümned või isegi sajad inimesed, kes ikkagi salaja püüdsid sinimustvalget lippu kusagil heisata, lehvitada või isegi mainida.
Minu „viga“ jutumärkides oli see, et saatsin Andrus Rõugu kurikuulsa luuletuse 1982 sügisel erakirjas USAsse eestlannast kirjasõbrale Liilia Corradile, õigemini soovisin saata, sest see Loomigu number oli juba kõikjalt ära ostetud selle luuletuse pärast. Aga minu kiri ei jõudnud kunagi adressaadini - kgb võttis selle postist ära, kutsus mu ülekuulamisele. Karmile vestlusele järgnes töölt vallandamine (olin ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja asetäitja). Seejärel olin nn töötu dissident, kelle sulest enam oma nimega suurt midagi avaldada ei saanud, ligi seitse näljast aastat 1982-1989, kuni laulev revolutsioon muutis kõik.
Karistamise taustal oli muidugi eelnenud “kuriteo” põhjus: nn 40 kiri eesti keele ja rahva kaitseks, mis sai 1980 septembris valmis meie Tallinna kodus, ligi pooled allkirjad olid minu korjatud. Koos mõne mõttekaaslasega jõudsime küsida ja veenda umbes sadat inimest meie avalikule kirjale alla kirjutama, kuni äkki läks kiireks... (Vt lähemalt meie raamatust Sirje Kiin, Rein Ruutsoo, Andres Tarand “40 kirja lugu” 1990).“
Seda sinimustvalge lipu kõnet oli mul üsna raske pidada, aga tundsin, et pean selle südamelt ära rääkima, et keegi ei võtaks sinimustvalget endastmõistetavalt. Paljud inimesed on meie püha lipu ja nende värvide pärast kannatanud ja märksa karmimalt karistatud kui see minule osaks sai. Pärast tulid mitmed seltsikaaslased mind liigutatult tänama ja tunnistasid, et see lugu meenutas kas nende endi või lähedaste sarnaseid raskeid kogemusi Nõukogude Eestis.
„See aasta pakub võimalust vaadata tagasi ajalukku. Ajalukku vaatamine on oluline, kuid me elame tänapäevas. Kuidas suudame ajaloost õppida? Ma usun, et meie rahvas on väga rikas. Meil on väga palju lugusid. Nagu ikka, mõned lood on rõõmsamad, mõned kurvemad. Mõni lugu räägib sellest, mis juhtus minuga, mõni sellest, mis juhtus naabrite, sõprade või tuttavatega. Need lood räägivad sellest, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu me tahame jõuda ja mis arenguid me tahame vältida.
Mõni lugu ei tähenda midagi, kuid teeb nalja ja räägib siiski mingist tõest. Mu isa käskis mul rääkida ühe hiiu nalja. Sõnakuuleliku pojana teengi seda.
Mees käib mööda randa. Leiab surnud kajaka. Pistab selle kuuetaskusse ja ütleb: „Ähk leheb tarvis!“. Aasta läheb mööda. Mees pistab käe kuuetaskusse, surnud kajakas jääb pihku. Viskab selle suure kaarega üle õla. „Ah, äi leind tarvis!“ Meil on väga rikas ja värvikas ajalugu. Täna oleme siin, et tähistada 106 aasta möödumist Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. 20 aastat tagasi – pärast pikki arutelusid ja rasket veenmistsai uuesti vabaks saanud Eesti NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Sel aastal tuletame meelde ka 80 aasta möödumist suurest põgenemisest. See on meie rahva traagika, aga ka lootuse allikaks paljudele – nii neile, kes said elada elu vabas maailmas kui ka neile, kes jäid raudse eesriide taha. Need meie hulgast, kes survestasid oma riikide valitsusi tegutsema Eesti vabaduse saavutamiseks ja nõukogude võimu tunnistamise vastu – sügav kummardus teile. Raadio Vaba Euroopa ning mälestus vabast Eestist andsid jõudu kodumaal oodata õiget hetke, et laulda kätte meie vabadus.
Täna 110 aastat tagasi sündis Tartus minu vanaisa, kes jõudis elada Vene tsaaririigis, Eesti Vabariigis, nõukogude ja saksa okupatsiooni all teise maailma sõja ajal. Ta nägi pikka ja pimedat nõukogude okupatsiooni ja jõudis ära oodata selle päeva, kui Eesti sai jälle vabaks.
Kõigil meil siin saalis on oma lugu. Lugu oma lähedastest. Nendest, kes tulid siia vabatahtlikult kas sada aastat tagasi või hiljuti, nii nagu minu vanaisa vanemad kord läksid Ingerimaale. Nendest, kes minna ei tahtnud, kuid jääda ei saanud. Nendest, kes tagasi ja nendest, kelle kalmukohta me ei tea. Meil on lood raskustest. Lood lootusest ja õnnestumistest. Võitlustest ja võitudest. Need on meie lood.
Me kanname neid lugusid endaga kaasas. Need lood räägivad meile ja teistele, kes me oleme. See on meie ajalugu, aga ka meie aja lugu. Aga me elame praegu, selles hetkes.
Eesti luuleklassik, Artur Alliksaar räägib sellest oma luuletuses „Aeg”:
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Viimased kümme aastat laastab Ukrainat sõda. Eesti sünnipäeval kaks aastat tagasi algas seal venemaa suuremahuline sissetung. Paljud on pidanud oma kodumaalt lahkuma. Lugematul hulgal inimesi on saanud surma. Ukraina inimesed võitlevad vapralt selle kurjuse impeeriumi vastu, mis tahab hävitada kõike inimlikku. Ukrainlased ei ole oma võitluses üksi. Eesti seisab nende kõrval, nii nagu ka paljud teised riigid, seal hulgas ka loomulikul Ameerika Ühendriigid. Me teeme palju Ukraina heaks, aga ma usun, et me saaksime teha veel enam. Toetada veelgi rohkem Ukraina tsiviilühiskonda. Anda veelgi enam relvastust. Nende võitlus on meie võitlus. Nende võit on meie võit.
Minu sõnum teile tänasel pidupäeval on – meil igaühel on oma lugu. Oma ajalugu. Ärme hoia seda endale. Jagame seda. Ja räägime seda neile, kes kuulavad. Pärast 2. maailmasõda tuli rahu Euroopas. Aga rahu Inglismaal ja rahu Eestis olid kaks täiesti erinevat asja. Meie maad tabas terror, küüditamised ja suletus. See ei murdnud meie vaimu, kuid see kannatus oleks kindlasti võinud olla olemata.
Ukrainas on meie võimalus. Mida kiiremini Venemaa selle sõja kaotab, seda jõudsamini suureneb vabadus ja jõukus Euroopas. Seda kindlamini saab Eesti seista ka tulevikus!“
Meie aplaus sellele sisukale ja meid kõiki sügavalt puudutavale kõnele oli pikk ja tänulik.
Meie aktuse lõpetasime Peeter Kopvillemi isamaalise lauluga „Läbi päeva ja öö“ ning Silvi Terts Verderi 2014. kirjutatud luuletusega „Eesti, Eesti ela sa“:
Vabariigi Aastapäeva Pühendus
sini-musta-valget näha Su kauni taeva üle.
Noori võrsun`d mitu põlve kaugel sinu pinnalt.
Kuid ikka uhkelt kanname su lippu meie rinnal.
Meil soov on jääda Sulle truuks ja selleks meie püüe!
„Eesti, Eesti, ela Sa!“ Kuule meie hüüet!
Tellitud maitsva catering-lõuna lõpetuseks olid meil nagu ikka heaks tavaks - seltsi oma liikmete küpsetatud kringlid ja koogid, seekord olid magusameistriteks Virve-Kai Bulla, Inne Joonsar, Sirje Kiin ja Moonika Mägi.
Pärast aktust ja pidulikku lõunat oli kõigil võimalik vestelda omavahel, kohtuda vanade või uute tuttavatega, rääkida saatkonna asejuhi või aukonsuliga, pidada uusi plaane, kuidas Eestit jätkuvalt toetada, ajada ikka edasi meie kallist Eesti asja siin USAs ja Floridas.
Rohkem infot saab meie seltsi FB lehelt ja blogist, mida juba mitu aastat peab Lisa Mets https://floridaestos.blog/
Sirje Kiin, PhD
Florida Allikamäel
Sirje Kiin kõnelemas Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esindajana
Eesti Vabariigi Saatkonna asejuht Washingtonis Margus Särglepp pidas aktusel sisuka ja liigutava peakõne.
Eesti Vabariigi aukonsul Floridas Kaie Põhi Latterner oli väga piduliku aktuse programmi koostaja ja läbiviija
Aktuse peakorraldajad, Kesk Florida Eesti Seltsi tegevjuhid abielupaar Inne ja Heikki Joonsar
Abielupaar Birgit ja Vincent Delaidatti olid aktuse muusikalise osa eestlauljateks
Seltsi pikaaegne aktiivne liige Monika Orumaa luges aktuse pidas aktuse algul palvuse
Aktuse silma- ja maitsenaudinguks oli sinimustvalge aastapäeva tort
Ilm oli matusepäeval küll vihmane, kuid soojad tunded ja sinimustvalge kaitses meid ikka ja alati.
Pidusaali kujundajate juht ja seltsi aktiivne liige Birgit Delaidatti koos Nathan Pajusaluga
Kingston Walters, Jack Walters tütrepoeg kuulas aktusekonesid suure tähelepanuga.
Seltsi daamide küpsetatud kringlid ja koogid on alati oodatud magustoiduks seltsi üritustel
Eesti Vabriiigi suursaatkond Washingtonis kostitas meid tuttavate, armsate isamaaliste Kalevi kommide ja shokolaadiga