Ajaleht The Globe and Mail avaldas 14. augustil pea leheküljepikkuse keskkonnaalase kirjutise Eestist, Paldiskist, mida siinkohal refereerime.

Autor M. MacKinnon alustab oma kirjutist pildikesega Paldiski supelrannast, kus noored lõbusalt üksteist aasides võrkpalli mängivad. Liiv on puhas ning Balti mere vesi on sinine, tõdeb ajakirjanik, lisades, et pole märkigi sellest, et veel seitse aastat tagasi oli see paik reostatud lähedalasuva allveelaevabaasi tõttu. Ta viitab ka, et nii Eestile kui teistele Balti riikidele olid iganenud vabrikud ja suitsukorstnad jätnud reostuse mõttes üsna koleda pärandi.

Ent nüüd, kümnend hiljem, on Balti riigid pannud mängu suured ressursid ning oma reputatsiooni, puhastamaks seda segadust.

Valitsuse andmetel kulutab Eesti 'per capita' rohkem raha keskkonnale kui ükski teine endine nõukogude vabariik, kirjutab leht, jätkates, et keskkonnaalane liikumine Eestis on väga efektiivne ning standardid kõrged.

Edasi tsiteeritakse Tallinna Tehnikaülikooli geoloogi, nõukogude sõjaväe poolt jäetud segaduse puhastamise programmi juhtivat prof. Anto Raukast, kelle sõnul Eesti ja teised Balti riigid liiguvad vastavas osas nii kiiresti seetõttu, et soovitakse end näidata Euroopa riikidena.

Et saada Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks, mida Balti riigid mõne aasta pärast olla loodavad, peavad nad oma seadused harmoniseerima teiste liikmesriikide omadega, moderniseerima oma seadmeid, tagama puhta õhu ning vastama kehtestatud standarditele näit. joogivee ja metsa osas.

Vanade jäätmehoidlate arv on viimase kahe aasta jooksul langenud 350-lt 50-le ning aastaks 2009 tuleb sulgeda kõik endises stiilis hoidlad, mis asendatakse 20 Euroopa Liidu nõuetele vastava tänapäevasega. Kuid kõige suuremad muudatused on tehtud Paldiskis, kirjutab leht, paigas, mis nõukogude ajal oli allveelaevanduse treeningukeskuseks ja igati salajane. Ning venelaste lahkumise järel, kui eestlased seda paika avastama ruttasid, leiti seal shokeerivalt palju hooletult äravisatud ohtlikku materjali, kaasa arvatud radioaktiivseid jäätmeid, ning oli vaja alustada laiaulatuslikku puhastustööd, milleks aga keegi polnud vastavat koolitust saanud. Alguses aitasid oma teadmiste ja rahadega mitmed riigid, nagu USA, Saksamaa, Rootsi ja Soome, kuni eestlased olid nende maade teadlastelt ise õppust saanud ja võimelised seda tööd üle võtma. Tööpõld oli suur — ja see on praegugi käimas, võttes täieliku valmimiseni veel aastaid. Kuid tehtud on palju, näiteks tuumajäätmete turvalisema hoidmise osas, ning puhastatud on õlireostus.

Ning Paldiski rannad, millest loo alguses juttu — mis olid kunagi saastatud, on nüüdseks puhastatud ning muutunud populaarseks nädalalõpu veetmise paigaks tallinlaste hulgas — asub ju pealinn vaid pooletunnise sõidu kaugusel.

Kaks reaktorit, mis funktsioneerisid pidevalt 1970. aastate algusest kuni 1989. aastani, on siiski Paldiskis veel alles, kuna esialgu pole paika, kuhu neid panna. Siiski pole Paldiski Eesti ainus keskkonnaprobleem, kirjutab leht, jätkates, et miljonite dollarite eest on Eesti puhastanud või eemaldanud kõige ohtlikumad jäätmed kõikidest endistest sõjaväebaasidest ja -lennuväljadest. Sama käib ka Läti ja Leedu kohta — kõigi kolme riigi kohta märgitakse, et alates oma iseseisvuse saavutamisest on nendes toimunud suur tõus nii rahvusliku jõukuse kui elustandardite osas. Kõik pole aga vastavast keskkonnategevusest sugugi vaimustuses: näiteks märgitakse artiklis, et Rahvusvahelise Rohelise Risti organisatsiooni juhi V. Leonovi sõnul püüavad Balti riigid teha vaid kosmeetilisi muudatusi, et näha välja head Lääne silmis, kuna tahetakse väga ühineda ELiga.

Balti riigid on tõesti maailma silmis teinud märkimisväärseid edusamme keskkonnaalase puhastustöö osas. „Kui me tahame olla osa Euroopast — ja seda me tahame — me teame, et peame seda kõike puhastama,“ ütleb artikli lõpus prof. A. Raukas, osutades sõjaväejäätmetele. „Ning lisaks sellele, keegi ei taha ju niimoodi enam elada.“

(Ref./GM)

Märkmed: