Jeesuse ristitee (via dolorosa) ühendab neljateist Pühakirjas ja kristlikus pärimuses kirjeldatud sündmust Jeesuse kohtumõistmisest kuni hauda asetamiseni tema viimasel elupäeval. Urmas Viilma kirjutab neist sündmustest ja nende tähendusest tänapäeval. Kaks aastatuhandet on möödunud, kuid inimene on jäänud samaks, nendib Viilma.

Kristlikus maailmas, sealhulgas Eestis, kus suur reede on riigipüha, meenutatakse Jeesuse ristiteed ristikäikudel või ristitee palvustel. Ristitee palvuse juured ulatuvad varakeskaegsete liturgiliste protsessioonideni katedraalides ja linnatänavatel, kus on ette nähtud neliteist peatust mediteerimiseks ja palvetamiseks.

Sümboolselt kõnnitakse üheskoos risti kandva Jeesuse järel Kolgatale. Ristiteel loetakse varem kirja pandud mõtisklusi või kirjutatakse need igal aastal uued, sest Jeesuse ristisurm omab tähendust igal ajastul ja igale uuele põlvkonnale.

I Jeesuse surmamõistmine

Kui Jeesus seisis Suurkohtu ees, ei kuulatud teda üle selleks, et tema isikus, tegutsemise motiivides ja põhjustes selgust saada. Vaja oli sõnasabast kinni võtta, et Jeesus süüdi mõista. Tõeks ja õiguseks osutus juba ette langetatud surmaotsus. Võimukandjatest Pontius Pilaatuse ja kuningas Heroodese jaoks oli ühe tühise külaprohveti saatuse üle otsustamine kõigest meeleolukas ajaviide või tülikas formaalsus, mis tuli lõpule viia.

Ühismeedias ja kommentaariumis kohtame tänapäeva kohtumõistjaid: igast sõnast kinni haarajaid, ligimese oleku, sõnade ja tegude üle naerjaid ja pilkajaid, sülje pritsijaid ja kivide loopijaid. Jõu ja näilise kaitse annab anonüümsus. See teeb kergeks nii teise kui ka enda väärtuste ja väärikuse jalge alla trampimise.

Soov jääda anonüümseks viis Jeesuse ustava jüngri Peetruse oma õpetaja salgamiseni. Seda tehes salgas Peetrus maha ja põlgas ära ka iseenda. Millal olen mina otsinud just anonüümsusest turvalist pelgupaika oma alatustele?

II Jeesus tõstab risti oma õlgadele

Jumala Poeg – inimeseks saanud Jumal ise – sammub suure rahvahulga saatel ristipuu õlgadel oma hukkamise paiga poole kõrvus kaikumas süüdistajate hüüded: "Hukka ta ära! "Löö risti, löö ta risti!"

Aegade alguses, inimese loomise järel oma loomingule hinnangut andes tõdes Jumal: "See on väga hea!" Mida võis risti turjale tõstnud ja hukkamispaiga poole sammuv Jumala Poeg mõelda, kui ta oli looduse krooniks saanud inimeste eest, nende soovil ja süüdistuste saatel minemas hukkamisele? Kas Looja tõdes rahulolevalt: "Väga hea!"?

See võib tunduda kummaline, kuid Jumal ütleb endiselt meie peale vaadates "Väga hea!" Armastava Isana on ta ka mõistev Isa. Ka meie suudame üksteist heaks kiita, hukkamõistmise asemel mõista, üksteiselt andeks paluda ja üksteisele andeks anda, kui pisut enam pingutame.

Lõpuks oleme ju ühise loometöö viljad, Jumala lapsed. Oleme omavahel vennad ja õed. Selle teadmise eest ei põgene ka siis, kui räägime erinevat keelt, jagame vastandlikku maailmavaadet, usume Jumala olemasolu või teame surmkindlalt, et Jumal on vaid nõrkade inimeste või teistega manipuleerida soovijate väljamõeldis. Lõpuks, me oleme üks inimkond, üks rahvas. Kas ka sama Jumala perekond?


https://www.err.ee/1608163972/...

Märkmed: