Pärast õnnestunud klaverikontserti. Vas.: Hando Nahkur, Charles Kipper, Elli Kipper ja Armas Maiste. Foto: R. Klaas
Kontserdi esimest osa täitis Hando Nahkur, esitades meie kontserdipublikule tuttavat ja armsalt koduseks saanud klassikat. Kava algas kummardusega Mozartile tema 250. juubeliaasta puhul. Mozartilt, kellele muusikateadlaste üksmeelse hinnangu kohaselt klassiku tiitel sobib paremini kui kellelegi teisele, oli kavas „Sonaat si-bemoll mazhooris“. Vormilt klassikaline, kuid meeleolult romantiline Brahms oli esindatud kahe intermetsoga. Lõpuks 12 prelüüdi klaveripoeet Chopinilt — kord lüüriline, kord eepiline, vahel dramaatiline, kuid alati poeet.
Selliselt üles ehitatud programm andis Hando Nahkurile suurepärase võimaluse demonstreerida oma võimeid interpreedina. Mozarti värvikas heliornamentika ja mänglev loominguline kergus pääsesid hästi mõjule. See oli nagu sätendavate helipärlite kallamine ühest anumast teise, algusest lõpuni vaid rõõmus ja puhas, peaaegu lapsemeelne ilutsemine. Brahmsi puhul võis kogeda kahekordset üllatust: sellist tunnete sügavloodivust pisut jämedakoeliselt ja koredalt vanapoisilt, ja neisse sügavustesse sukeldudes samade tunnete uuesti pinnale kergitamist nii noorelt interpreedilt. Chopin, kellele klaver oli peamiseks, õieti ainsaks arvestatavaks meediumiks helilooja ja kuulaja vahel, oli targu jäetud lõppu, ankrumeheks. Chopin elas kogu oma hingerahutuse välja klaveri najal ja ta poeedihinge amplituud oli lai. Kõik ta prelüüdides pakutu, lüürilistest meeleolutsemistest dramaatilisimate tundepuhanguteni, tõi Nahkur esile jõuliselt ja veenvalt. Taaselustusid muljeid ta varasematel esinemistel kogetud briljantsest tehnikast (kes meist ei mäletaks ta Liszti rapsoodiaid).
Pooletunnist vaheaega välja kuulutades oli sobiv hetk meelde tuletada, et klaverifondi toetusaktsioon jätkub. Laudadele ilmusid kohvikannud ja suupisted. Oli võimalik lõõgastuda ja lauakaaslastega muljeid vahetada.
Kontserdi teist osa alustades võis nii mõneski maad võtta ekslik avamus, et romantikaga ollakse nüüd ühel pool. Päris nii see siiski ei olnud, nagu varsti võidi kogeda. Kogu teist osa hõlmas ulatuslik helitöö, milleks oli Armas Maiste rahvaviisi „Karjase laul“ teemale rajatud „Fantaasia“. Kipume unustama, et ka bukoolikas on paras annus romantikat. Sootuks teisepalgelist — jah, seda küll, kuid ikkagi romantikat. Helilooja, kes on muusikapedagoogina töötanud dzhässi erialal, andis esiettekandele tuleva pala kohta lühikese seletuse, tehes seda eesti keelt mittevaldajate huvides inglise keeles. Kogu helitöö oli loodud silmas pidades tänaseid esinejaid, kes kõik leidsid rakendamist. Teine klaver oli paigutatud lava ette ja sellel musitseeris Charles Kipper tütar Elliga. Laval olevat klaverit kasutasid Hando Nahkur ja helilooja ise. Pala oli viieosaline. Sissejuhatuseks oli improvisatsioon Armas Maistelt. Sellele järgnes klassika ja dzhäss neljal käel kahel klaveril, Elli Kipperi (eesmängija) ja Armas Maiste esituses. Kolmandas osas, dzhäss-fusiooniks nimetatud, lisandus Ellile eesmängijana Charles Kipper, seega juba kuus kätt kahel klaveril. Neljandaks soolokadents Hando Nahkurilt ja siis finaal, nüüd juba nelja pianistiga kahel klaveril. Uudne helitöö ja omapärane ettekanne pälvisid tugevad kiiduavaldused.
Kontserti tuleb pidada igati õnnestunuks. Kuulajaskond sai nauditava muusikalise elamuse, milles oli teeneid nii kunstnikel kui uuel ilusa kõlavärviga Estonia klaveril. Klaverikomitee otsus selle muretsemiseks oli õige ja vajalik ning nende entusiasm toetusürituste korraldamisel kiiduväärt.
Vaid üks pisisoovitus korraldajaile edaspidise tegevuse osas. Sõnalised kommentaarid kontserdi puhul, eriti kui kuulasjaskond istub laudades, on vastuvõetavad ega riku kontserdi üldmuljet, kuid nad on õigustatud ainult juhul, kui kommentaatoril on lisada midagi, mida pole juba kavalehele trükitud. Ärgu võetagu seda märkust liigse etteheitena, kuid iga väike tõrvatilgake rikub meepotti, ärgem siis tilgutagem.
