Kontsert algas isamaa-teemaliste lauludega, mille eel Margit Viia Maiste ütles, et mõelgem ka oma siinsele kodumaale Kanadale, lootuses, et tänavune hiline kevad ükskord ometi täielikult siia jõuab ja püsima jääb. Esimeses osas kõlasid ka kaks dr. Roman Toi laulu — „Kõrs“ ja „Uhti uhti“, mis naiskoorile eriti armsad. Koor edastas ka oma hilinenud juubeliõnnitlused nende laulude loojale, kes koos abikaasaga samuti kontserdil viibis.
Kontserdi esimene osa lõppes humoreskiga, mille esitasid Kaljo Lehela, Tamara Norheim-Lehela ja Ellen Leivat. Lugu, mille autoriks Leida Roosimäe, üks koori liikmeist (kes oma ootamatu haigestumise tõttu sel kevadel pole viimasel kuul enam kooris laulnud, kuid viibis kontserdil ja tundis nähtust suurt rõõmu), kandis nime „Tutvuse kuulutus“, milles „nooremapoolne pajukil olev härrasmees otsib omale teistpoolt“, pannes lehte vastava kuulutuse märgusõnaga „kuldne õhtupäike“. Kuulutuse peale ilmuski kohale igati kena proua, kes heal meelel nõus härrasmehele kaaslaseks hakkama, kuid vahepeal juhuslikult kohatud noorem daam haaras härra mõtted ning sobiv kaaslanna ei pakkunud talle sugugi huvi. Lustakas vaatemäng kutsus kuulajaskonnas esile palju naeru ning seejärel algas pikk vaheaeg, kus pakuti kehakinnitust rikkalikus kohvilauas, mille eest olid hoolitsenud tublid naiskoori daamid, tuues igaüks kaasa koduseid küpsetisi ning võileibu.
Teise osa algul tutvustas Margit Viia-Maiste üht andekat noort tähte, klaverisolisti Tähti Leesmenti, kes on õppinud bioloogiat ja muusikat Guelph'i Ülikoolis ning läheb sügisel taas klaverit õppima. Emotsionaalselt ja suure professionaalsusega esitas ta kaks pala — „Pagodes“ (Claude Debussy) ja „Waldes Rauchen“ (Franz Liszt). Taas asus laulma naiskoor, esitades palasid, mis pühendatud emale („Emake“; K. Ruut/J. Aavik), sõpradele („Sõprade juurde“; O. Saar/R. Lätte), lustaka Kaera Jaani (mille eel Margit Viia-Maiste teatas, et eesti rahvas lisaks suurele laulmisele ikka tantsib ka), edasi kõlas „Suplejate koor“ (G. Meyerbeer'i ooperist „Hugenotid“) ning siis saabuski üllatus: nimelt asus kava viimast laulu juhatama prof. Ene Üleoja, kes viibib praegu Torontos Akadeemilise Segakoori „Ööbik“ kutsel, elavdades siinse eestlaskonna muusika- ja kultuurielu. Lauluks oli „Barkarool“ (J. Offenbach'i ooperist „Hoffmanni jutustused“), milles solistideks Tamara Norheim-Lehela ja Helmi Viksten ning mis oma siiruse ja voolavusega ulatus kõikide südameisse. Lisapalana kõlas midagi lõbusamat, nimelt „Konna kosjalugu“ ning siis asuti ühislaulu juurde, milleks oli „Tipa-tapa valss“ ja mille sõnad olid kavalehel, nii et keegi ei pääsenud laulmisest. Refrään tuli veel kordamisele ja sellega oligi kontserdiosa lõppenud.
Aga mitte üritus tervikuna — nüüd asuti põnevusttekitava osa juurde, nimelt loteriivõitude väljakuulutamine, mida tegi koori esinaine Linda Järvalt. Võite, mis enamasti kodused käsitööd või Eesti-teemalised suveniirid ning kõik annetatud kooriliikmete poolt, oli erakordselt palju ning tehtigi nalja, et kooriliikmed on vist oma kodud päris tühjaks teinud!
Kontsert, mis kandis pealkirja „Viisidega kevadisse“, oli kauniks sissejuhatuseks alanud maikuule.
