KANNIKE (Viola, inglise keeles Violet), kuulub kannusõitega rohttaimede perekonda, mida on kokku u. 500 liiki. Eestis kasvab looduslikult 15 liiki, tavalisemad on valkjate õitega põldkannike, kirjute õitega aaskannike ehk käoorvik, sinakaslillade õitega koerakannike, helelillade õitega sookannike ning margil kujutatud võsakannike (Viola riviniana, Common Dog Violet). Võsakannikest võib alates mai keskelt näha õitsemas metsades ja puisniitude niiskemal pinnasel.
ÜLANE, ka anemoon (Anemone) kuulub mürgiste püsikute perekonda ja tulikaliste sugukonda ning neid on ligi 150 liiki peamiselt põhjapoolkeral. Lihtsa, enamasti valge või sinise õiekattega õied asetsevad harilikult üksikult varre tipus. Eestis õitsevad metsas varakevadel kollane ülane ja margil kujutatud valgete õitega võsaülane (Anemone nemorosa, Wood Anemone). Peamiselt Põhja-Eesti ja Väinamere saarte kuivadel niitudel kasvab suurte õitega metsülane.
SINILILL (Hepatica) on püsikute perekonnast, tulikaliste sugukonnast ja teda on u. 10 liiki Euraasia parasvöötmes ja Põhja-Ameerikas. Margil kujutatud harilik sinilill (Hepatica nobilis, Hepatica, Põhja-Ameerikas ka Liverleaf) on Eesti leht- ja segametsades ning puisniitudel tavaline, enamasti siniste õitega metsataim. Õitseb varakevadel, enne uute lehtede tekkimist on mürgine ning teda on varem tarvitatud ravimtaimena.
KULLERKUPP (Trollius, Globeflower) on samuti püsikute perekonnast ja tulikaliste sugukonda kuuluv. Kokku on 25 liiki, peamiselt põhjapoolkera arktilises ja parasvöötmes. Kullerkupud on mürgised, kasvavad niitudel, metsaservadel ja puisniitudel. Margil kujutatud harilik kullerkupp (Trollius europaeus, rootsi keeles smörboll – võipall) kasvab põhiliselt Eesti mandriosa niitudel.
Antud margiplokk on tegelikult teise, möödunud aasta 20. märtsil välja antud ploki jätk. Samade kunstnike kujundatud nelja margiga plokil on kujutatud Eesti aedades kasvavaid kevadlilli: tulp (Tulipa, ingl. Tulip) – esimesed kirjalikud teated sellest sibullillest liilialiste sugukonnast pärinevad 12. saj. algusest piibli joonistelt. Eestis tunti teda juba 18. sajandi lõpus; purpur-lumeroos (Helleborus purpurascens, ingl. Hellebore) – vana nimega seatubaka juured sisaldavad mürgiseid glükosiide, millest valmistatakse südameravimeid; poeedinartsiss (Narcissus poeticus, Poets’ Narcissus, Pheasant’s Eye Daffodil) on Eesti aedades väga levinud valgete kroonlehtede ja kollaka (madala) südamikuga liik. Piibli kohaselt on nartsiss paradiisilill ja teda kasvatatakse Eestis 18. saj. algusest; ning viimasel margil on kujutatud kevadine krookus (Crocus vernus), mida kasvatatakse Eestis krookustest kõige enam. Safranikrookust (Crocus sativus) kui kuulsat kollase värvi allikat on kasvatatud Vahemere ääres juba üle 4000 aasta. 80 krookuseliigi seas on see üks väheseid, mis on leidnud kasutamist nii kulinaarias kui meditsiinis – tema emakasuudmeist toodetakse seda maailma kallimat vürtsi.
Aga margikogud võiks siiski nüüd riiulile pista. Head metsamatka ja aianaudingu hooaega!
