Kui kehv on Ameerika seisund maailmas? Väga kehv, ütleb massimeedia nii USA-s kui välismail: presidendi reiting on madalseisus; valitsus saab ühe hoobi teise järel — küll Iraagi sõja ebapopulaarsuse, küll omavolilise luuretegevuse, küll CIA „salavanglate“ pidamise, küll Kongressi skandaalide süüdistuste tõttu. Välispoliitiline olukord on niivõrd nõrk, kaebavad kriitikud, et tuleb tõsiselt karta USA rahvusvahelise juhtpositsiooni ülevõtmist mõne vaenuliku suurriigi poolt nagu Hiina või eriti Venemaa.

Tõsi, 1970-ndate algul oli Venemaa (tollal Nõukogude Liit) sellisele läbimurdele üsna lähedal. Üks äsjailmunud raamat kirjeldab üksikasjaliselt, kuidas KGB püüdis ära kasutada Vietnami sõja vastaseid meeleolusid nn kolmanda maailma haaramiseks oma mõjusfääri. Teose nimeks on „The World Was Going Our Way“ („Maailm liikus meie poole“) ja alapealkiri ütleb: „KGB ja võitlus kolmanda maailma pärast“. Autoreiks on Cambridge'i professor Christopher Andrew, kellelt on ilmunud tuntud autoriteetne KGB analüüs „The Sword and the Shield“, ning endine KGB töötaja Vassili Mitrohhin, kes põgenes läände a. 1982 koos erakordse hulga salajaste andmetega.

Teosest ilmneb, et KGB ujutas oma „aktiivsete menetluste“ raames nt india massimeedia üle hirmujuttudega sellest, kuidas USA kavatseb Indira Gandhi valitsust kukutada. Ainuüksi ühe aasta (1972) jooksul lansseeris KGB 3789 sellesisulist artiklit kümnesse india ajalehte ja mõjutas peaminister Gandhit tuhandeid „vastaseid“ maha suruma. KGB trumpkaardiks oli väide, et ameeriklased kavatsevad peaministri mõrvata. Gandhi langeski mõrva ohvriks, kuid mitte ameeriklase, vaid ühe oma sikhist ihukaitsja käe läbi.

Washington Post'is peab Carnegie sihtasutuse teadur Robert Kagan ebatõenäoseks, et ühelgi teisel riigil õnnestuks USA praegust nõrkusseisundit ära kasutada USA maailmapoliitilise mõju neutraliseerimiseks, see on – Ameerikale nn vastukaalu löömiseks, nagu seda on oletanud nt Euroopa Liit, Hiina või Venemaa. Kagani argumenteeringu kohaselt ei tule KGB-l selleks enam teist sellist võimalust, nagu tal ehk oli külma sõja ajal.

Ta kirjutab: „(Põhjuseks) ei ole mitte (suurenenud) armastus Ühendriikide vastu, vaid rahvusvaheliste suhete põhiline struktuur. Iga riik, kes tahaks Ameerika võimu tasakaalustada oma võimuga, peab arvestama, et ammu enne, kui ta selleks võimeliseks osutuks, võib ta oma naaberriikides tekitada küllalt hirmu ja välja kutsuda nendepoolset võimu tasakaalustamist ... Nii Venemaa kui Hiina seisavad selle probleemiga silmitsi, isegi kui nad püüavad suurendada oma mõjuvõimu omaenda traditsioonilise mõjusfääri piires.“


Kagani viimane väide kehtib kindlasti selle kohta, kuidas Gruusia, Ukraina ja Moldova, aga samuti ka Balti riigid, tõlgendavad Vene presidendi Vladimir Putini unistust tsaari-Venemaa taastamisest. Kolumnist lisab: „Ida- ja Kesk-Euroopale on kasvavaks ohuks mitte Ameerika, vaid Venemaa, ja põhiküsimus on jäänud samaks, mis ta oli 1990. aastail: kes saab NATO liikmeks?“ Kagan lõpetab positiivse ennustusega: „Tõde on, et Ameerika rahvusvahelised ressursid on jätkuvalt tohutusuured. Tema liberaalne demokraatlik ideoloogia on jätkuvalt atraktiivne maailmas, mis on demokraatlikum kui kunagi varem. Tema jõudlusvõimeline majandus on jätkuvalt maailmamajanduse hoorattaks. Nende võimsate jõutegurite kõrval jääb (valitsuse) viimase aja aktsioonide ebapopulaarsus vaid üürikeseks nähtuseks, nagu seda oli Ameerika populaarsusreiting külma sõja ajal 1960. ja 1970. aastail.“ (WP, 15. jaan.)

Tuleb lisada, et Bushi valitsuse praegused raskused erinevad Vietnami nn quagmire'ist veel ühes olulises suhtes. Bushil ei ole selga rõhumas sellist isiklikku skandaalipagasit, nagu oli Nixonil. Oluline osa süüdistustest Iraagis ja mujal tehtud „vigades“ ei ole veel tõestatud faktid ja võivad osutuda põhjendamatuiks.

Sellega võrreldes on Putini lähtepositsioon maailma vallutamiseks praegu märksa nigelam kui oli N Liidul KGB hiilgepäevil, kui uskuda Andrew-Mitrohhini analüüsi.

Näib, et KGB-l (nüüd FSB-l) ei tule enam teist sellist shanssi.

Märkmed: