Loomulikult tekib küsimus, kus olid nende inimeste silmad, kes Simmi soovitasid või tema suhtes julgeolekukontrolli läbi viisid? Aga niisama tõsiselt tuleb taas tõstatada probleem korralagedusest, mis saatis KGB arhiivide ülevõtmist 1991. aastal. Nn. Savisaar-Bakatini lepingute alusel toimunud KGB likvideerimise pealiskaudsust on tagantjärele kritiseeritud ajakirjanduses ning 2002. aasta kevadel esitas sellekohase aruande ka Riigikogu erikomisjon.
Lühidalt öeldes on kogu toonane ülevõtmisprotsess puudulikult dokumenteeritud, sellesse ei kaasatud professionaalseid arhivaare ning asjaolu, et dokumentide hävitamise või kõrvaletoimetamise teel võeti Eesti riigilt tohutu hulk julgeoleku seisukohalt olulist infot, on enam kui läbinähtav.
Ärgu saadagu minust valesti aru. Ma ei taha etteruttavalt kinnitada seda, mida ma kahtlemata ei tea - kas Simm oli varem KGB poolt värvatud või mitte. Seda saab selgitada või ümber lükata üksnes uurimine. Aga seegi on raskendatud, sest omal aja võtsid KGB materjalid jalad alla või korraldas Rein Sillar nende põletamise.
Kui nüüd Eesti luureskandaali kõrvalt vaadata (mida kahtlemata huviga tehakse), siis võib kergesti jääda mulje, et säärane jamps saab sündida seal, kus sovjeetliku ja postsovjeetliku ajastu vahele pole selget veelahet tõmmatud. Tõsi, reeglina on sel juhul riikide julgeolekuasutused rajatud otseselt KGB vundamendile. Eestis käituti selgelt vastupidi, saades aru, et rahvuslik julgeolekuteenistus peab olema minevikuvarjudest puutumatu ning mis tahes luure ja riigisaladusega seotud tegevused niisamuti. Algusaastatel eeldas süümevannet ka valimistel kandideerimine.
Nüüd aga kuuleme seoses Simmi juhtumiga taas õige kummalisi hoiakuid. Rein Sillar ütleb, et me ei saa kunagi teada, kas Simmil oli KGB-ga side. Info hävitamine omaaegse KGB võrgustiku kohta oli tema sõnul kasulik, sest see aitas Eestil alustada valgelt lehelt ja mitteteadmine tuleb kasuks ühiskonna vaimsele tervisele. Edgar Savisaar ütleb aga üleolevalt, et mis saladused need ka on, mida Eestile usaldatakse. Riigisaladus on ta meelest tühine.
Mõlemad arendavad ohtlikke mõtteskeeme. Riigisaladusse ei saa suhtuda kergelt ning KGB-st jäänud sidemeid ei maksa alahinnata. See ilus roosamanna pealkirjaga „Unustage minevik!” on ohtlik. Tegelikkus näitab seda, et mida otsustavamalt on varem kommunistlikku süsteemi kuulunud riigid minevikule hinnangu andnud, teinud kättesaadavaks arhiivid ja võtnud eelmisse luuresüsteemi kuulunud isikuilt võimaluse täita võtmerolle uues ühiskonnas, seda edukamad on nad nüüd.
Meenutan, et 2001. ja 2002. aastal, kui Riigikogu tegeles kommunistliku okupatsioonirežiimi kuritegudele hinnangu andmisega, leidus palju neid, kes pidasid seda tarbetuks minevikus sorkimiseks, millest pole vähimatki praktilist kasu. Nüüd, kui Venemaa kommunismi kuritegusid aktiivselt eitab ning toimub stalinismi avalik õigustamine, on kommunismi kuritegude hukkamõistmisest saanud ühtäkki väga praktiline küsimus. Niisamuti on riigisaladuse kaitse ja sinna juurde käiv tõhus julgeolekukontroll väga praktilised küsimused.
Aga KGB võrgustiku mittetundmine on meie puhtpraktiline ebaõnnestumine – seda ka nüüd, 17 aastat hiljem.
www.herkel.net