Piret Tali
Enamik turiste arvab, et nad satuvad Kihnu sõites hoobilt vabaõhumuuseumi, kus körtides naised rahvatantse tantsivad. Päris Kihnu annab end palju vaevalisemalt kätte kui keskmine muuseum. Juhul muidugi, kui turist pidutsemise vahel selget hetke näeb.
On ju linnainimene veidralt tehtud – mida kaugemale ta kodust pääseb, seda lollimaks muutub. Kihnu on aga hirmus pikk maa sõita. Mõni ime siis, et Kihnu jõudes kuivpeldikuid hakatakse põletama või külameestega tüli norima.
Reet otse Pärnu linnast
Kihnu minek on sel suvel eriti lihtne. Pärnu laevatehase kai juurest (enne Sauga silda Lihula maanteelt vasakule) käib praam Reet. Ega seda väljumiskohta kerge leida ole. Ei saagi aru, miks see praam kesklinnast käia ei või, vaid kusagilt nurga tagant sadamast traalide vahelt?
Pilet täiskasvanule maksab 70 krooni, õpilasele 45 ja jalgrattale 25. Autoga pole mõtet Kihnu minna. 17 ruutkilomeetrit saarepinda on vähevõitu rallimiseks ja praamiga auto vedamine pole mõttekas.
Otse Pärnust on Kihnu pikk maa – praam sõidab üle kahe tunni. Kui võtta ette Munalaiu (Lao sadama kandis, Pärnust Lihula maanteed mööda Audrust mööda ja siis vasakule Tõstamaa teed mööda u 50 km) sõit, siis väheneb praamisõiduaeg paarikümnele minutile.
Munalaiust käib kaks praami – Amalie ja Jõnn. Auto saab sinna sadamasse tasulisse parklasse jätta.
Eriti šefid mehed tellivad endale kaluripaadi ehk lappaja Munalaidu vastu ja sõidavad praamiajast hoolimata nii, kuis ise tahavad. Või võtavad selle tee ette hoopis purjekaga.
Pärnu lennuväljalt lennukid Kihnu suvel ei käi, aga talvel maksab lend sinna umbes 120 krooni. Vähemalt eelmisel talvel maksis.
Ürgne naisjõud on see, mis esimestest hetkedest Kihnut iseloomustab. Need naised juba ei hellita. Meestega nagunii arvestada ei saa. Need on merel, tööl või kõrtsis.
Reeda peale müüb pileteid Raili Oad (teate küll, see kuulus Kihnu naivist Oad on tema kaugelt sugulane). Ja Reet omakorda olevat kuulsa Kihnu kapteni Jõnni naise nimi.
Aga Raili mitte ainult ei müü pileteid, ta annab ka praamil otsad nagu vana madrus muiste ja ilmub välja baaris, et seal kohvi, kooki ja jooki müüa. Muide, eelmine kord kui ma Railit intervjueerisin, oli ta just naiste Euroopa sumomeistrivõistlustel medali saanud. Polnud enne isegi suurt trenni teinud. Ütles, et neil suur talu ja meest pole majas olnud, sealt see jõud tuleb.
Kuidas Kihnus liikuda
Kambakesi tulijatele tellitakse sadamasse vastu veoauto, mille kastis saab otse oma turismitallu sõita. Aga jalgrattalaenutus on ka kohe sadama juures, teine on keset saart Kurasel.
Mootorrattad (nii külgkorviga kui ilma) on saarel liikumiseks parajad. Need mehed, kellel endal (või rattal) kütus otsa on saanud, on ilma vaevata suisel ajal põõsa all. Neid ikka tee peal mõne leiab.
Kes kaugemale ei viitsi minna, võib ööbima jääda otse sadama kandis asuvasse Rock Citysse. Ööbimiskoht oma naride ja sisekujundusega meenutab kõige enam asutuse suvilat 70-ndatel aastatel.
Kihnule on kaks konkureerivad turismikorraldajat igati kasuks tulnud: vana kooli mees Johannes Leas (Kihnu
Liin) ja noor ning naksakas naine Annely Akkerman (Kihnurand). Tundub, et nad ikka mahuvad edukalt sinna saarele ära. Või kui ei mahu, siis kostab kisa kaugele ja kõrgele.
Hindadega peab olema Kihnus ettevaatlik. Raha küsida turismikorraldajad juba oskavad. Kuni sinnamaani, et üks oma väljamaa sõpru kantseldav inimene võttis suitsuangerjad Stockmanni kaubamajast Kihnu kaasa – kilohind tuli odavam.
Ööbimine turismitalus maksab keskmiselt 200 krooni nägu. Aga kui otsida viitsida, saab ka odavamalt. On nii kämpingumaju, saunaga ööbimipaiku, telkimiskohti kui muud.
Kihnus pakutakse kohalikus stiilis sööki, mida eksootika ihaleja peaks kindlasti proovima, mõistagi, kui rahast kahju pole. Kodus küpsetatud leib pekikuubikute või kiluga, kalasupp, kartulite peal küpsetatud kala või muu selline.
Kurase kõrtsi akna vahelt tuleb magusat toidulõhna. Seal saab poe peal päev läbi süüa. “Mis teil täna on?” hõiguvad turistid. “Kala praeme,” edvistavad tüdrukud ülevalt. “Ära ütle, et külmutatud,” õpetab emand. Ehee. Hinnad on nagu linnakõrtsis – 40-50-70 krooni praed.
Kurasel käivad saare kõige vingemad peod. 15 krooni on pilet, kui bänd mängib. Mandrilt tuleb ka bände esinema, aga kui eriti hästi läheb, siis esinevad Kihnupoisid. Muidu nagu poistebänd (näit Take That) ikka, aga troid (need Kihnu meeste kampsunid, mis Mark Soosaare sõnul peaksid vihma- ja kuulikindlad olema) seljas ja rahvalikud laulud suus. Varsti peaks nad esimese plaadi välja andma.
Vaatamisväärsused
Kindlasti väärib vaatamist uus kultuurimaja. Kõige rohkem sellepärast, et kuidas ja miks selline imeloom keset saart sattus. Mahapõlenud kultuurimajas oli kuidagi teistsugune hing sees, aga see suur on nagu linnas. Laste pildid kaladest, majakatest ja neptunitest on kultuurimajas kenad. Nagu Soosaare hiigelsuured fotod kihnlaste pidudest ja jääst.
Kena punase kultuurimaja vastas asub kirik. Õigeusu kirik, nagu saartel kombeks. Kirikuaias on Uuetoa Ennu ehk Jõnni hauasammas.
Samas keskuses on muuseum, kus saab hülgeküttide saarest korraliku ülevaate. Kihnu igapäevaelust pajatavad naivistide maalid ja vanavara.
Edasi tasuks juba nautida loodust. kui taimeatlas kätte võtta, leiab sealt hulga taimi, mida mandril ei kohta. Ümber saare olevad laiud on ka vaatamist väärt. Ning sõbralikud kihnlased.
* massakas – mandriinimene kihnlaste kõnepruugis
Kihnu – massakate* möllumaa EPLO
Eestlased Eestis | 17 Jul 2004 | EWR
Eestlased Eestis
TRENDING
