(Kõigepealt väike soovitus toimetuselt — loodetavasti on teil, lugupeetud lugejad, käepärast huumoriprillid, ilma nendeta on seda mõnusat lugu võimatu lugeda ja pilte vaadata; vastasel korral võite päris rappa sattuda!)

Jõulueelsete uudiste seas märkasite kindlasti teadet, et Kihnu kultuuriruum kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja, millekohane raamitud tunnistus ka saarele üle anti. Vaevalt aga teab meie üldsus, millised kulissidetagused manöövrid tuli läbi teha, enne kui see austav tunnustus kinnitati.

Nimelt kandideeris samale tunnustusele ka USA, taotledes Ozarki mägede paarisaja-aastast salaviina tootmise traditsiooni UNESCO maailmapärandi nimekirja kanda. Tavalise asjade käigu korral poleks meie väikeriigil enam sõnagi olnud lausuda, jäänuks üle vaid suu puhtaks pühkida ja vaadata, kuidas suured ja võimsad üksteisele tunnustusi jagavad.

Kuna aga me hetkel oleme USA liitlased Iraagi sõjas, siis oleme Ühendriikidega ka võrdsed partnerid ja nii on ka meie maailmapärandi taotlused võrdsed.

Kahe riigi esindajate nõupidmisel põrutas meie aupeakonsul Laas Leivat resoluutselt rusikaga lauale ja tegi USA välisministrile Colin Powellile ettepaneku, et otsustatagu hokimatshi käigus, kumba riigi traditsioon väärib UNESCO diplomit ja aukirja.

Powell nõustus, kuid esitas Leivatile kolm tingimust: 1) võistkondades olgu vaid kihnu verd isikud ühel pool ja USA kodanikud teisel; 2) matsh toimugu erapooletul alal, mis on samuti saar ja mis juba on lülitatud UNESCO maailmapäradi nimekirja; 3) kohtunik olgu tolle erapooletu riigi kodanik, kel pole ei kihnu verd ega USA kodakondsust, kuid kes valdab mõlema riigi keelt.

„Nõus!“ vastas Leivat ja muheles: „Nüüd on võit sama hea kui taskus ja tunnustus meie. Seekord rääkisid end auku, mehike. Vabariigil on just sellisete tingimustega tshempionid olemas!“ Siis jätkas: „Newfoundlandi saare Gros Morne looduskaitsealal on UNESCO maailmapärandi tunnustus. Matsh toimugu Newfoundlandis Humber Village’is. Seal saamegi kokku — nii Kihnu kui ka USA meeskonnad ja küllap leiame ka erapooletu kakskeelse kohtuniku.“

Nii tuli kahelt välisministeeriumilt Humber Village’sse käsk pered jõuludeks hokimatshiks kokku ajada. Ühel pool May perekond, USA kodanikud, kelle lapsed ja lapselapsed pidid Ameerikast kohale tulema ja teisel pool Voitkide pere, kelle suguvõsa samuti ülemaailmselt kokku aeti. Pereema Memme on kihnlanna, tema kaudu on ka järeltulijad kihnu verd. Abikaasa aga pärineb mandrilt, on Kanada kodanik ja valdab nii eesti kui inglise keelt — seega kohtunikuks igati sobiv.

Kuna Maydel olid paremad uisutajad, otsustas meie meeskond kasutada psühholoogilisi eeliseid. Nad hiilisid öösel enne avamängu Mayde forellitiigile, kus matsh pidi aset leidma. Kaks liiget varjasid hoolega toimuvat, nii et Mayd aknast ei näeks, mis parajasti teoksil. Jääle maaliti kaks ristuvat Eesti lippu ning uuristati madal auk, kuhu paigutati sinipääsukesega Eesti viiekrooniline rahatäht. Kõik ujutati veega üle, et oleks hommikuks õhuke jääkord peal.

Öösel sadas natuke lund. Kui võistkonnad asusid hommikul jääd puhastama, oli USA võistkonna üllatus suur, kui lume alt ilmusid nähtavale Eesti lipud ja viiekroonine — kõik ilusti jää all. Kohtunik Vanaisa lükkas Mayde protesti otsustavalt tagasi, tähendades, et mäng on Kanadas ja raha jäässe paigutamine on siin aktsepteeritav. Pealegi oli lippude värvimiseks kasutatud toiduvärvi, et mitte tiigis elavaid forelle ohustada. See otsus lõi USA mehed pahviks ja edu oligi meie omade käes juba enne avapauku.

Hoolimata psühholoogilisest löögist, oli USA võistkond visa ja purssis vapralt vastu. Kuid ega tõe vastu igavesti saa, sest õigus oli meie meeste poolel. Kihnu võistkond lõi ühe värava teise järel USA võrku. Meie väravavaht Elmar oli vankumatu. Temast ei saanud mööda ükski löök, olgu nii osav kui tahes. Et vastaseid veel enam psühholoogiliselt rivist välja lüüa, istus ta värava kõrvale toolile, teeseldes üleolevat ükskõiksust. Ta jäi aga tukkuma ja nii õnnestus ka amidel kaks väravat lüüa.

Vigastusi oli palju, ja kõik meie poolel. Veriste näohaavadega, mis vajasid kinniõmblemist, uhkeldasid nii Aare kui kapten Urve. Kui asekapten Toomas nägi, et kapten Urve viidi verise ninaga kõrvale, teatas ta oma kaaslastele: „Nüüd olen mina kapten! Lööme õige paar väravat!“ Memme sai hakkama kolme ribimurruga. Läbi jää kukkusid raskekaalumees Papa, kergekaalumees ning asekapten Toomas ja kapten Urve, aga mäng läks edasi.

Kuna ozarklaste puskaritehaste au oli kaalul, pakkus USA võistkond peale kaotust kolmemängulist matshi. Kihnlased võtsid ettepaneku vastu tingimusega, et kaotaja pool teeb võitjaile shampuse välja, millega jänkid nõustusid. Teine mäng leidis aset järgmisel hommikul ja lõppes tulemusega 7:2 Kihnu kasuks.
Silmapaistvaimaks tegelaseks oli muidugi kohtunik. Heitis litri jääle ja peale seda ta mängu ei seganud. Tal polnud isegi vilet. Shampus sai joodud ja võitjaile anti ka üle karikas. Kuna kaptenid puudusid, olid karikasaamise juures asekaptenid.

Et mängud olid avalikud ja toimusid rahvusvahelise pressi juuresolekul, ning kõik sai pildistatud, kuulutati Kihnu võitjaks ja seega kinnitati ka diplom kehtivaks. Saare nimi kanti aga maailma kultuuripärandi nimistusse.

„Mul on hea meel teavitada, et mängud olid õiglased ning igati reeglipäraselt läbi viidud,“ teatas pressile USA välisministeeriumi pressiesindaja Richard Boucher, kes ütles: „Meie meeskond pani välja küll oma parima, kuid aus võit kuulus seekord Kihnu võistkonnale. Uhkustundega tunnustan oma meeskonna pürgimusi, kuid õnnitlen kihnlasi. Selle saare kuulumine maailmapärandi registrisse on aumehelikult välja teenitud, vaatamata suurtele kaotustele.“

Arvamus

TRENDING