Elle Puusaag
Eesti Elus # 49, 2013 sai pikemalt selgitatud Ukraina kriisi tagamaid ja detsembri lõpus Kiievis toimunut. Lootus, et ajapikku midagi muutub paremuse poole, osutus ennatlikuks.
Kogu maailm jälgib hämmastuse ja murega Ukraina praegust olukorda. Kiievi ja teiste linnade tänavatel avaldavad meelt rahvamassid, nõudes president Viktor Janukovõtši tagasiastumist ja uute valimiste korraldamist. On inimohvreid. Teisipäeval astus Ukraina valitsus eesotsas peaminister Mõkola Azaroviga tagasi, kuid president, kes ilmselt teab, et tal pole erilisi šansse tagasivalituks saada, püüab võtta viimast ega raatsi kuidagi riigitüüri juurest lahkuda. Janukovõtš on presidenditroonil täitnud oma kaks peamist eesmärki: kuhjanud kokku raha ja vara endale ja oma perekonnale ning suutnud püsida võimul (NP,28.01.)
Eesti ajaloolane Sergei Stadnikov näeb kõiges selles Ukraina riikluse murenemise algust (Delfi, 26.01.). Ukraina on lõhestunud; ühiskondlik vastasseis püsib. Riigi idaosas elavad valdavalt venekeelsed ja Moskva-meelsed inimesed, läänes aga peamiselt demokraatlikke ideaale tähtsaks pidavad ukrainlased.
Konflikti taga on muidugi Moskva oma imperialistlike ambitsioonidega, kuid avalikult sekkuda ju ei sobi, sest ees on Sotši taliolümpia. Et Ukrainal on suurepärane strateegiline positsioon, rikkalikud maavarad, arenenud põllumajandus ja tähtsad sadamad, näeb Moskva Ukraina-Euroopa Liidu võimalikus integreerumises surmaohtu oma rahvuslikule julgeolekule.
Praegune olukord võib kahjustada kogu Euroopa institutsionaalset ühtsust ja väärikust. Kõige selle tõttu on oluline toetada iseseisvat ja pluralistlikku Ukrainat. Kanada, Poola, Eesti, Leedu ja Rootsi on väljendanud muret käesoleva olukorra suhtes. Eesti kaitseminister Urmas Reinsalu nõuab Euroopalt resoluutset ja ühtset reageerimist, mida pole kahjuks siiani märgata. Miks pole USA siiani kasutanud rangemat tooni Kiievi suhtes?
Kolumnist Edward Lucas kirjutab: „Kui Kiievi režiim läheb välja sõjalisele ja julgeolekuintegratsioonile Venemaaga, võib Kesk-Euroopa hakata tajuma seda, mida Baltimaad on tajunud juba aastaid: verdtarretavat julgeolekuohtu.“ Kuigi Ukraina parlament on viimastel päevadel tühistanud protestivastase seaduse ja kuulutanud välja amnestia meeleavaldajatele, lootes nii lahendada poliitilist kriisi ja rahustada rahvamasse, on jäiste barrikaadide taga ikka veel tuhandeid inimesi. Nad ei usalda võime ja lubavad võidelda lõpuni.
Demokraatia on õrn ja küllaltki haruldane taim endise N. Liidu aladel. See on leidnud soodsa kasvupinna vaid Balti riikides. Venemaal, Valgevenel, Kesk-Aasial, Taga-Kaukaasial ja ka Ukrainal on selleni veel pikk tee minna.
Siiski on viimased kaks kuud nii Janukovõtšile kui Vene presidendile Vladimir Putinile näidanud, et Ukraina on teel demokraatia poole, mis põrmustab Putini unistuse endise nõukogude impeeriumi taastamisest.
ELLE PUUSAAG
Kiievi jäised barrikaadid
Arvamus
TRENDING
