EstDocs’i statistika on päris põnev: EstDocs.10 linastab 16 filmi (lühifilmide konkurss v.a.), kuid eelnevatel EstDocs’idel on ikka olnud kusagil 20-24 filmi.
EstDocs linastas oma eluea 100nda filmi läinud pühapäeval, milleks oli „September“; selle EstDocs’i lõpuks on filme linastatud 110 — Toronto, Hamiltoni ja Chicago publikule.
EstDocs’i publikut ootame sel aastal umbes 2000. Siis on nõnda, et EstDocs’il on silmapaare olnud kuue aastaga rohkem kui 8000.
Kui palju on tänavu vabatahtlikke — kas nende arv on kasvanud?
EstDocs’i organiseerijad (neid on umbes 15) teevad tööd vaid vabatahtlikul alusel. Ka viimasel minutil pakutud abi on teretulnud — iseasi kas meil festivali hoos jätkub keskendumisvõimet neid pakkumisi rakendada. Samas, neid, kes jaksavad aastaringselt kontseptsiooni arendada, rahastamist taga ajada ja eeltööd läbi viia, oma puhkust EstDocsi nimel loovutada jne., on siiski vähe. Mingi väljavahetus aeg-ajalt toimub ja uut hapniku-rikast verd tuleb juurde — tahan siinjuures märkida, et Taimi Hooper (Marley) on võtnud Katrin Kütti-Otsalt üle tema ülikompetentset saalide management’i festivali käigus ja Kaili Lupp on asunud EstDocs’i juurde PR asjus, mõlemad säravad ja innustunud inimesed.
Ilma tehnilise meeskonnata poleks festivali ja sel aastal on nad suutnud uue nivoo leida. Ootame uut tööjõudu — hea lugeja, paku ennast !
Mis motiveerib sind ennast ja teisi vabatahtlikke sellesse ettevõtmisesse pikki tunde panema — aastaringselt ja eriti festivali ajal?
Tean, et meil on tegijatega koos tore ning ühtekuuluvustunne on suur. Teiste isiklikest motivatsioonidest ma ei oska pead anda, aga enda omadest küll: filmi- ja teletöö on mu igapäevane amet ja nii saan oma kogemusi rakendada ka eestluse nimel ning tutvustada Eesti mitmepalgelisust kohalikule Toronto publikule kergelt seeditavas vormis. Kuid kõige enam on mulle missiooniks ehitada sildu Toronto eestlaskonna (või teiste väljaspool Eestit elavate eestlaskondade) ja Eesti vahel. Selleks on oluline siia tuua moderaator, kes seletab meie publikule lahti filmide tagamaid, ja kes siis loodetavasti armub ka natuke meie kogukonda ja hakkab meie saadikuks Eestis. Kui siin sündinud eesti päritoluga noored ei ole kursis Eestis toimuvaga, siis ei saa ju neilt oodata Eestiga seonduvust. Filmiga loodan seda tugevdada, ja Eesti dokumentaalfilm on tugeval järjel.
Veel tiivustab mind edasiseks tegevuseks ürituse positiivne kajastus meie lähikonnas ja kui juba 8000 inimest on üritusel käinud, siis on seda tegemise rõõmu küll ja küll.
