Umbes nii need kunagised lennuväepoisid oma igasuvist
Klubi esimees Guido Toming tervitab külalisi
üritust nimetasid, kui jätkus veel küllalt bravuuri, et nädalalõpuks Seedriorule sõita, ise hernesuppi keeta ja öö jahedas tares magamiskotis mööda saata. Nüüd on need sündmused ammu võtnud teistlaadi ilme: tullakse kaks korda aastas Eesti Majja, kaasad, kallimad ja muud head sõbrad ühes, ning maitstakse ühiselt kohvikuperenaise valmistatud hõrgutisi. Veini rüübatakse sinna juurde muidugi ka, kuid enne teise klaasini jõudmist heidetakse arglik pilk kallima poole, et ei tea, kas ikka lubab. Mõni lubabki. Poissmehed peavad ise teadma, kuidas piiri pidamisega toime tulla.
Järjekordne kokkutulek leidis aset 1. novembril Eesti Maja väikeses saalis. Kogunemine oli määratud „poistele“ eakohaselt kella üheks, et enne tippkoormust koju pääseda, ehk teises sõnastuses — lõpetada pidu mõni tund varem, kui need omal ajal algasid. Asi algas muidugi uudistamisega, kes kõik on kohale ilmunud. Selgus, et kaugeima kamraadi au sai sedapuhku Raimund Rammul Sudburyst.
Klubi esimees Guido Toming tervitas kokkutulnuid ning jagas tunnustusi. Ilmar Värk ja Villi Mandra on juba pikemat aega olnud kokkutulekute korraldajad ning oma töö nii hästi teinud, et vallandamist pole karta ja vabatahtlikult tagasi astumise palve jäetakse rahuldamata. Ka Eerik Purje sai heatahtlikult noomida, et veel auväärses eas luulega tegelema hakkas, kuid järele jätta ei kästud. Käsutati hoopis süntesaatori juurde eeskavalist osa täitma.
Kava esimese lauluga loodi mõttesild kodumaiste kamraadidega. Nii sõnade kui viisi autoriks oli Vaino Kallas Pärnust, kes siinseid sõpru oma mitmekülgsusega ennegi on üllatanud. Edasiseks tuli Eerikule appi Tamara Norheim-Lehela, kes oma korduvate esinemistega on juba peaaegu lennuväepoisi tiitli pälvinud. Ühiselt esitasid nad mitu laulu, mõned sentimentaalselt koduteemalised, mõned hoogsad ja optimistlikud. Tundus, et laulu oleks veelgi nauditud, kuid Ülle naiskonna liikmete käigud toidulaua juurde hakkasid tihenema ja köök on sõdurile ikka kõige armsam paik, pensioniiga ei muuda selles osas midagi.
Enne „supisappa“ asumist jõudis Evald Oder veel meenutada lahkumist Liibavist 61 aastat tagasi laeval nimega „Mimi Horn“. Selgus, et umbes pooled kohalolijaist transporditi sellel laeval Neufahrtwasserisse, mis Evaldi tõlkes tähendas, et satuti uude sõiduvette. Oli veel juttu kolmest torpeedost, mis laevale saadeti, ja millest kaht Evald nägema juhtus, kuid karta ei osanud. See jäigi „Mimi Horni“ viimaseks teekonnaks. Järgmisel reisil lasti ta põhja. Õnnesärgis sündinud poisid olid siis juba kahe jalaga kuival maal.
Ester Mandra luges päevakohase söögipalve ja siis anti võimalus perenaiste kulinaarkunsti nautida. Kuigi Ülle viibis momendil lühivisiidil Eestis, oli ta ilmselt suuteline ka kaugjuhtimisega oma personali asjatundlikult valitsema. Lõunasöök oli rikkalik ja maitsev.
Pärast sööki tuli kellelgi meelde, et sõdurilaulud on veel laulmata ja seda ei saanud nii jätta. Lauluta ei võideta ühtki lahingut. Kohe pandi mõned tuttavad viisid kõlama. Enne aga jõudis Eerik oma süntesaatori tagant lausuda tänusõnad klubile, kes ta hiljutise luule-pärastlõuna aitasid läbi viia nii majandusliku toetusega kui abiga korraldamisel. Jälle olid mängus nii Villi kui Ilmari käed, rääkimata Endla Kandlest, kes kava koordineerijana oli asjalikult täitnud olulisimat rolli.
Ja oldigi sealmaal, et sai olla mõned hubased hetked „vabalt ja rivitult“. Kuni kojusõiduni ja kindla lubadusega poole aasta pärast uuesti rivis olla.
