Oli vaja külalist Waterloost Torontosse, et saada aru, kui narr on praegu Torontos keerlev poleemika kilekottide ümber. Eesti nooruk hääldab nii kodumaiselt sõna kilekott, et tavakanukk ei saa muud kui naerda. Ja kui linnavalitsuse otsuse üle, et mitte ainult tühistada 5-sendine kilekotimaks kauplustes, vaid keelata kogunisti nende olemasolu kaubanduses, vaieldakse nii ajalehtedes, raadios kui internetis, siis peab kohe hirnuma. Oi, kui tühine mure.
Mäletan hästi aega, kui Kanadas, Torontos, kilekotte polnud näha. Olid võrkkotid, ostukärud, paberkotid poest. Ja siis mingi veidra mõju tõttu hakkasid ilmuma kilekotid. Olid peaaegu prestiižiesemed, et vaadake, mina olen piisavalt jõukas, et osta Holt Renfrew’st riideid, luksusärist, kust antakse kilekotte! Kui N. Liidu poolt okupeeritud Eestis esmalt käisin, olid kilekotid samuti väärtuslikud esemed, hinnatud ja väheleitavad. Ning vastupidavad, 30 kopika – või oli see 50? ei mäleta – eest ostetud kott pidas aastaid vastu. Umbes nii nagu Ontario viinamonopoli LCBO kott, mis oleks asendanud vajadusel ämbrit kaevul käies – niivõrd tugev ja veekindel, et kasuta üle ja üle.
Aga siis sattus kapitalismipahede tähelepanu kilekottidele. Ja asuti poodides kaubaga koos andma ilma rahata nii hapraid kotte, et ninagi ei nuuskaks neisse. Pane kandiline mahlaanum sisse – kohe katki. Ja kilekotid kujunesid kohe äravisatavaks kaubaks – mitte nagu Eestis, mitte nagu LCBOst saadutega. Keskkonnakaitsjad hakkasid kohe muretsema, et loomad, linnud kannatavad. Inimene, teadagi, ei hooli asjast, mis on odavalt või viletsalt valmistatud. Kvaliteetkaupa hoiame kaua, äravisatavat mitte. Ning avastati siis nii Vaikses kui Atlandi ookeanis prügimäele viidud kilekotte, mis olid takerdunud kalade lõpuste ümber, sattunud kajakate kõhtu, ökoloogiliselt kahju tekitanud. Laisk inimene oli süüdi – mitte odav kilekott. Aga selle peale keegi ei tulnud.
Kehtestati vist esmalt Inglismaal siis ostjale lisalõiv kaupluses, kui ta oma võrkkoti, muu kandamiga poodi ei tulnud. Toonane vasakpoolsem Toronto linnavalitsus haaras sellest ideest ka kinni ja sätestas 5¢-se maksu ostjale, kes ei olnud ette valmistanud. Paraku läks kasum poodnikule, mitte tagasi maksumaksjale linnavalituse eelarve kaudu.
Ja kui nüüd möödunud nädalalõpu eel Toronto linnavolikogu otsustas mitte ainult kilekotimaksu tühistada, vaid koguni keelata kilekottide kasutuse, siis läks valla üle mõistuse tohuvabohu. Mõned kiitsid, teised kurtsid. Et kuhu nad koduse köögisolgi panevad, koerajalutuskäigu järgset üleskorjatut asetavad (see ju ka tore uus seadus, mida paraku linnavalitus eriti agaralt ei valva, otsustades hiljutiste pargijalutuskäikude põhjal). Et kust me nüüd neid kotte saame, mugavus kadunud?
Krõõt ja Andres muigaks. Moodne inimene on ju nii mugav, et ei oska enam kilekotita elada. Kui tõesti tahaksime hoolt kanda keskkonna eest, vaevalt selline mure oleks meile esmatähtis. Teadagi, euroopa päritolu inimesed käivad pea iga päev turul, et värsket saada, jänki ja kanukk ostavad nädala toidumoona korraga ette. Selleks on jah tarvis palju kotte, ja isegi autot, et kaupa koju viia. See, kes värsket eelistab, ja aega leiab poes päeviti käia, ei kurda sugugi kilekottide puuduse üle. Teine aga küll.
Aga noh, pealiskaudne teema, eks homme ole jälle mugavusriigikodanikul midagi mille üle kurta, haliseda. Kui juba tühipaljas kilekott lohaka kodaniku suhtumise tõttu keskkonnakaitseobjektiks sattunud küllust kinnitav ebaoluline asi, millel tõesti vajadust ei ole, haarab selliselt pööbli tähelepanu, siis on suurem mure. Et tähtsamaid asju maailmas ei osata enam tähelepanuvõime puudumisel lahendada.
Kilekottidest
Arvamus
TRENDING
