Mati Nuude oli selline mehemürakas, kel oli jõudu kuhjaga — 7-kordne Eesti meister tõstmises, kes tõusis maailma raskekaallaste edetabelis kaheksandale kohale. Kuhjaga oli ka muid talente — ta oli kange mitte ainult kangile tuule allategemises, paljud peavad just Mati Nuudet Eesti kõige aegade parimaks poplauljaks.
Kahjuks katkes vägeva mehe elutee varakult, kuid teda pole unustatud. Reet Linna korraldusel toimuvad kaks mälestuskontserti Eestis, esimene neist mõne päeva pärast Nuude sünnipäeval, 18.02. (1941), teine lähestikku ta surmapäevale, 10.03 (2001).
Torontos on palju Nuude austajaid, Toomas Treil tuli mõte samuti märkida tema saavutusi laulus ja sõnas. Mõte sai teoks, EKN korraldusel toimus 8. veebruaril Eesti Maja klubis mälestuskontsert, millele panid õla alla linna tuntumad popmuusikud.
Kolm neist, kava koostaja Vaado Sarapuu, Enno Õunapuu ja Viljo Tamm, olid Eestis kas Nuudet kohanud, kontserdil kuulanud või isegi koos laval olnud. Viljo Tamm mängis aasta aega ansambli Apelsin koosseisus, just Apelsiniga saavutas Nuude oma suurima populaarsuse. Vaado Sarapuu muusikaline karjäär viis teda tihti Nuudega kokku, andes ka samas talle rikkalikult teadmisi laulja kohta, mida ta publikuga esinemiste vahel jagas.
Ja publikut oli palju — väljakuulutatud kellaajal oli pikk saba klubi ukse taga sissepääsu ootamas, istekohti jäi vajaka, seisjad nagu silgud karbis. Kuna kuulajaid oli enam kui sadakond, siis kindlasti rikuti kohalikke tuletõrjemäärusi — aga teadmises, et oli olemas otseühendus Mati Nuudega, kes kusagil kõrgel kontserti nautis, oldi muretud. Sest Nuude kui endine pritsimees oleks kindlasti taganud kontserdi turvalisust.
Avasõnas Toomas Trei tutvustas siinsele publikule Mati Nuude elukäiku ja karjääri. Nagu Vaado Sarapuu järgmiseks ütles, oli olnud kava Nuude siia kutsuda esto2000 eelkontserdiks, aga siinsed inimesed olid küsinud: kes on Nuude? Mati Nuude olevat ise kutse tagasi lükanud, öeldes, et Suur-Venemaal tunnevad teda kõik, siia aga ta ei julge tulla. Ja nii see oligi — Nuude populaarsus ületas Eesti piire, vaevalt jäi tal kusagil N. Liidus esinemata.
Vaado Sarapuu kirjeldas ühte Mati Nuude meeldejäävamat turneed, mis viis ta tagasi Siberisse, kuhu teda saadeti 5-aastase poisina. Seal kasvas ta füüsiline jõud, ennast kaitstes vene poiste vastu. Seal, külmal maal, hoidis ta oma soojas põues ja kasvatas isamaa-armastust, mida nii tundlikult ta oskas laval esitada — mitte paatoslikult, vaid suurest südamest, mis oli suurem kui jubagi koljatlikust kehast oleks võinud arvata.
Esitati laule, mida Nuude ise oli eesti keeles populaarseks teinud, mitmes keeles. Rosemarie Lindau Tiina Kiige akordionisaatel esitas romantilise põimiku, nii tangosid kui 'chansons d’amoure', lõpetades lauluga, mis temale iseloomustas Nuudet — ma ei kahetse midagi — „Non, je ne regrette rien.” Kestev aplaus vaibus, kui tuli lavale noor jõumees laulja Jüri Kimsto. Julge võttena laulis Jüri Matiga koos — esimene mikrofoni, teine lindilt — nooruspõlve unelmate soovi täitumisest, „Ma siia jääks”. Kiiduväärt esitus Nuude tõmbenumbrist „Shampanjast” teenis publiku tänu. Andres Raudsepp tuli lavale oma ajaloolise kitarriga, mis tema mõnusat ja mehist bass-baritoni toetas siis, kui „Kajaka“ kohvikus oli samasugune ruumipuudus. Trubaduur tunnistas, et Nuude laule õppides laiendas ta meeldivalt oma repertuaari. Rosemarie Lindau teist häält lauldes lisas eriti „Vaya con Diosele” palju värvi.
Programmi teises pooles esitasid Broadview Boys, Enno ja Vaado tuntud „Suveöö.” Aastate eest oli Mati Nuude palunud Vaado käest, et viimane esitaks loo „Väike lill.” Vaado Sarapuu virtuooslik klarnetisoolo seletas, miks Nuude seda pala temalt oli palunud. Ja mis on Nuude enim-armastatud salvestus? Interneti maailmas, napsteri järgi on see „Valged roosid”. Sellele laulsid nii mitmedki publikust vaikselt kaasa, ulatades ühiselt Mati Nuudele kimbu kauneid õisi, selliseid, mida ta oma lauludega meile mälestuseks on jätnud.
Viljo Tamm tallas aasta aega Nuudega ühist esinejateed — üllatuslikult leidis ta aga hoopis Torontost videosalvestuse ühest Apelsini Venemaa kontserdist, teadaolevalt on see unikaalne. Näidati ja kuulati siis osakest “Jambalayast” — 1975.a. plaadile jõudnud laul, mis tõukas Nuude ja Apelsini superstaarideks. Tamm, kellel on 30 plaati oma salvestuskontos, kordas ise seda särtsakat pala — jälle, paljud laulsid kaasa.
Publiku hulgas oli nii hiljuti Eestist tulnuid kui ka aastakümmnete eest Kanadasse asunuid — kõigile paistis mälestuskontsert väga meeldivat. Seda kinnitas aplaus pärast viimast numbrit, kõik esinejad ühiselt laulsid Leadbelly kuulsa „Good Night Irene“ eestindatud versiooni, sellega ametlikku kava lõpetades.
Õhtu ja esinemised aga kestsid edasi, Mati Nuude oleks seda heaks kiitnud. Oli ju punasel ajal kombeks laupäeva õhtul laulda ja pidu panna nii kaua kui jaksasid. Mis aga kõiki ühendas, esinema tõi ja kuulama kutsus, oli tahtmine nautida mälestust mehest, kelle kohta Tallinna taksojuhidki ütlevad — no see oli alles mees, kes oskas laulda. Tänu Toomas Treile mõtte eest, Vaado Sarapuule teostuse eest ja esinejatele Nuude vägeva ja isamaalise hääle elushoidmise eest.
