Enne tähtaega maaväe staabiülema kohalt lahkunud ja reservi määratud ohvitser kritiseerib presidendi nõunikku Indrek Kannikut ebapädevate otsuste eest.
Laupäeval 51-aastaseks saav Roosimägi istub Lääne-Virumaal Lehtses oma koduhoovis, silitab ülikuuleka lambakoera pead ja räägib oma reservimineku tagamaadest ega välista tulevikus kohalikku poliitikasse astumist.
«Mulle meeldib teenida, kuid mitte teenindada,» tsiteerib oma otsekohesusega vaenlasi kogunud Roosimägi 19. sajandi vene kirjanikku Aleksandr Gribojedovit.
«Aga kuni sügiseni ma lihtsalt laisklen,» lisab aprilli alguses kaitseväe tegevteenistusest ja maaväe staabiülema kohalt lahkunud mees.
Miks otsustasite esitada ametist lahkumise avalduse kolm kuud enne tähtaja kukkumist?
Siin oli palju põhjusi ning üks ja peamine põhjus oli presidendi julgeolekunõunik Indrek Kannik. Olles sel ametipostil, sain aru, et Kadrioru poolt vaadatuna on kõigis riigikaitsealastes küsimustes A ja O Kannik.
Tema otsustab, kes saavad auastmed, kes saavad autasud. Temal on selline punane pliiats, millega ta oma äranägemise järgi kriipsutab alla või maha.
Igal inimesel, ükskõik millisel alal ta ka ei töötaks, peab olema mingi perspektiiv. Ma sain aru, et minul see perspektiiv puudus, sest minu nime on selle punase pliiatsiga korduvalt maha tõmmatud.
(Selle peale näitab Roosimägi 2006. aastast pärinevat ajaleheartiklit, kus seisab jalgpalliliidu praeguse presidendi Aivar Pohlaku iseloomustus toonase jalgpallijuhi Kanniku kohta: «Kahtlemata on see mees valetaja, kaabakas natuuri poolest. /.../ Indrek Kannik on poliitik. Ta on Eesti ühiskonda väga s…s suunas mõjutanud.» – A. M.)
Mina ei oska paremini öelda, kui ütles Pohlak. Omalt poolt võiksin lisada, et kui Kannik oli kaitseministeeriumi kantsler, siis tema käskkirjaga pandi Herman Simm kaks korda ametisse.
Ei tea, miks venis õhutõrje hange ligi neli aastat ja Jägala sõjaväelinnak kinni pandi, mis on praegu tunnistatud valeks sammuks. Mul on kahju, et presidendil on selline nõuandja.
Ühesõnaga – Kannik on muu paha kõrval ka takistanud teie tõusu ametiredelil. Ometi saite brigaadikindrali auastme.
2. veebruaril tegi kaitseväe juhataja [Ants Laaneots] esildise, kus ta tahtis mind ülendada. Aga 6. veebruaril sain teada, et Kannik kasutas järjekordselt oma punast pastakat.
Samal päeval tegingi oma lahkumisavalduse. Ja seejärel sain brigaadikindrali auastme seoses reservi minekuga.
See oli siis preemia selle eest, et läksite jalust ära.
See on teie järeldus.
Aga missugune on teie järeldus?
Osa Eesti riigiametnikke ja poliitikuid tahavad näha, et Eesti ohvitser oleks selline pehme süldikogu. Aga sellise ohvitseriga pole lahinguväljal – me ütleme, et põllul – teha mitte midagi.
Ohvitser peab olema otsekohene, aus, vastutustundlik.
Olete kogu oma elu kaitseväele pühendanud. Ilmselt tuli lahkumisotsus valuliselt.
Kunagi ütles üks Taani kindral mulle nii: ohvitseriks olemine ei ole töö, vaid elustiil. Praegu on kuidagi kurb, aga samas – kui mobiil tiliseb, siis ma ei pea seda vastu võtma. Vanasti nii ei saanud.
Kui olin puhkusel ja helistas kindral Laaneots ning ma ei jõudnud kuigi ruttu telefonini, küsis ta, miks ma vastu ei võtnud. Ma vastasin, et mul on puhkus. Selle peale vastas Laaneots, et ohvitseril ei ole kunagi puhkus.
Kui Ilves sai presidendiks, siis viidi kohe riigikogusse selline seaduseelnõu, et põhiseaduses tuleb kaotada kaitseväe juhataja koht. 2011. aastal, kui valitakse riigikogu uus koosseis, vaatame, kas see mõiste kaob põhiseadusest. Sellele järgneb kaitseministeeriumi ja kaitseväe peastaabi kokkupanek.
Kas see on halb?
Praegu on vara hinnanguid anda, kas hea või halb, aga kui teha reforme, siis peavad need olema läbi mõeldud.
Meil kiputakse kõike lõhkuma, ilma läbi mõtlemata. Ja mulle tundub, et reformide ajal kaitseväes selliste asjatundjate juuresolek mõnele kuidagi ei meeldi.
Lappasin siin just oma toimikut Nõukogude armee ajast. Ja seal on muu hulgas kirjutatud: omab alati oma arvamust ning kaitstes seda võib raksu minna ükskõik millise ülemusega.
Nüüd olete noor pensionär. Kas see pole ressursi raiskamine?
Muidugi on! Aga mis minu olukorda puutub, siis siin on üks juriidiline nõks – kui sa vaatad käskkirja, siis seal ei ole mind erru saadetud, vaid olen reservis. See on oluline vahe.
Olete eluaeg vastuvoolu ujunud, kuidas end praegu tunnete?
Kui ma poleks vastuvoolu ujunud, poleks ma seda kõike saavutanud. Mul on 29 aastat kaitseväestaaži, selle aja jooksul on palju tehtud.
Kui sa oled sõjaväelane, pead arvestama kolme asjaga: sa ei saa kunagi pururikkaks, sa ei saa elada seal, kus tahad, ja sa ei ole oma aja peremees.
Aga praegu? Paha tunne ei ole, aga natuke kahju on.
Kohalikud valimised lähenevad. Kas olete mõelnud ka poliitikasse astumisest?
Poliitika on üks võimalus, mul on käinud ukse taga mitme partei delegatsioonid. Mõtlen selle peale.
Aga võimalus on minna ka ärisse, mulle on ettepanekuid tulnud nii Prantsusmaalt kui ka Ukrainast. Igasuguseid pakkumisi on. Aga esialgu sügiseni ma laisklen.
Virumaa Teataja palus Urmas Roosimägi väidete kohta kommentaari ka presidendi kantseleist, saades vastuseks vaid napi tsitaadi: «On kahju, et pikalt riiki teeninud Urmas Roosimägi ei mõista, kuidas riik ja sealhulgas presidendi kantselei toimivad,» vastas kantselei.
Urmas Roosimägi
• Lõpetanud kõrgema õhutõrje-raketiinseneride sõjakooli Kiievis.
• Teeninud Kasahstanis, Poolas, Afganistanis.
• Sõjaväelist staaži 39 aastat, 1980–1991 teenis Nõukogude armees.
• Ehitanud üles õhutõrjepataljoni ja Tapa väljaõppekeskuse.
• Oli 1999–2000 kaitseväe juhataja kohusetäitja.