Järelhüüe Arved Viirlaidile
Kuigi vaistlikult teame, et meile kõigile on antud vaid piiratud päevi, siiski on raske pühkida pisaraid kui olulised inimesed on oma maise teekonna lõpetanud. Arved Viirlaid oli kahtlemata erakordne nii mitmel tasandil – esmalt väärika inimesena, eestlasena, siis luuletajana, kirjanikuna. Ei oskakski lahutada neid kolme. Ilma esimeseta aga poleks kindlasti neid teist kahte olnud.
Kirjandusteadlastele jäägu kirjutamine, kes Viirlaid oli hingelt, loominguliselt, mida ta eestlastele andis. Tean vaid, et ta pärand on võimas, panus mitmeti määratlemata, sest on võimatu mõne sõnaga paika panna kuivõrd sügava jälje ta jättis meie kultuurilukku.
Tagasihoidlik, erakordselt sümpaatne kirjanik, luuletaja, kultuuriviljeleja Viirlaid andis meie noorperele kingitusena arusaama, et emakeel on asendamatu. Vihje on sellele, et Arved pühendas luuletuse „Kingi mulle võti” Toronto Eesti Seltsi täienduskoolidele. Seda luuletust on juba kaua lõpuaktustel ettekantud, alati soravalt, ja auasjana valitud luuletuse etlemine, deklameerimine neile, kes sellest põhimõttest aru said. Meie noorperest valiti mitme aasta eest võõrsil sündinu, kes võttis kohustust väga südamesse. Lõpetaja sõnavõtt on midagi muud; kuid Arved Viirlaid, kes teadis mida emakeel tähendas, et tema luuletust lõpuaktusel ettelugeda, see oli auks. Ja etleja oli sellest teadlik.
Sellisena mäletan paguluskirjanduse suurkuju. Ning ei taha paatoseni minna, rõhutades, kuivõrd tähtis on meie keele säilitamine. Piisab ehk sellest, et peaaegu kolmveerand sajandit pärast seda, kui taheti sõna tõsises mõttes meie rahvast keeleliselt ja kultuurselt hävitada, elab, kuigi küll kaugel esivanemate maast, piisavalt noori, kes ema ja isaga suhtlevad keeles, mis on igivana, mida alla tallata ei saa. Selles ongi võtme kingitus olemas, tänusõnu luuletajale on raske leida, need peaks ilmselged olema. Arved Viirlaid oskas paika panna, mida tähendab olla eestlane võõrsil; tema panust pagulastele, hiljem siis võõrsil sündinutele on võimatu ülehinnata.
TÕNU NAELAPEA