4. märtsil leidis aset Tartu College’i laenuraamatukogu kirjandusõhtu vanameister Jaan Krossi 84. sünnipäeva puhul ikka sellesama Tartu College’i saalis. Kirjaniku elust ja loomingust kõnelesid Paavo Loosberg ja dr. Tiina Kirss.

Õhtu avas Alliki Arro, kes tervitas kokkutulnuid ja tutvustas äsjaloodud laenuraamatukogu ning selle töötajaid. Raamatukogu on avatud teisipäeviti ja reedeti ning pakub lugejaile eeskätt kodumaal ilmunud uudisloomingut. Praegu on teel uus saadetis Eestist, mis tõotab olla värskeks maiuspalaks siinsete kirjandushuviliste suulagedele. Seejärel tutvustas ta esimest kõnelejat Paavo Loosbergi.

Paavo Loosbergi kõnepulti asudes võis nii mõndki kuulajat vallata samasugune uudishimu kui allakirjutanut, et kust pärinevad tema teadmised Jaan Krossist. Selgus ei lasknud end kaua oodata. Lubatagu mul tsiteerida PL kõne algust sõna-sõnalt:

„Lugedes Jaan Krossi teost „Kallid kaasteelised“, mis käsitleb Krossi enda elulugu, on ilmne, et see kogukas, rohkete piltidega varustatud teos nõuab objektiivset, asjatundlikku retsensiooni ja kriitikat. Mina ei ole selleks tööks kohane. Kümme aastat, 8. kuni 18. eluaastani, neid inimese iseloomu kujunemisaastaid, oleme koos klassivendadena koolipinki nühkinud. 1974. aastal, kui Kross oma filmi „Kolme katku vahel“ esitusega ühenduses Torontos viibis, oli minu kodu üks vähestest, kus Jaan ja Ellen olid teretulnud külalised. Hetkekski ei tekkinud kummalgi meist kahtlust, et kas klassivend pole ilmavaadet muutnud.“

Niisiis — Paavo Loosberg leidis, et tema antud küsimuses objektiivne olla ei saa ega tahagi, kuid subjektiivne küll ja teema on tema meelisainevallast. Ta andis kuulajaskonnale asjaliku ja huvitava ülevaate Jaan Krossi elust ja kujunemisest noorukieast 44. eluaastani. Hetkeks olime kõik kaasteelised. Kohtasime tubli õppeedukusega noormeest Westholmi gümnaasiumis, kes üheksa aastat järgemööda valiti klassi peakorrapidajaks — vahemeheks klassi ja õpetajaskonna vahel. Saime teadlikuks kirjaniku kavandatud kooli lõpumärgist, mille tagaküljele graveeritud kuupäev — 23.6.1945. Sel päeval, Võidupühal, pidid nüüd juba oma tulevasele elujärjele kindla suuna andnud noormehed sama kooli ruumides kohtuma (et see kohtumine iial teoks ei saanud, ei üllata kahjuks meid kedagi). Järgneb stuudium Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas ja hiljem rahvusvahelise õiguse kateedri assistendina samas õppeasutuses. Abiellumine 20-aastaselt, töö tõlgina Eesti Leegioni värbamispunktis ja samaaegselt osalemine eesti vastupanuliikumises; vahistamine, Patareist vabanemine ja nurjunud põgenemiskatse punase laviini eest; uus vahistamine uute okupantide poolt aastal 1946 ja kaheksa aastat Siberis poliitvangina ning asumisel, kus naaseb purustatud perekonnaeluga.

Loomulikult ei pääse vangist vabanenu oma endisele tööalale ja omandatud elukutse asemele tuleb leida uus. Lubatuks osutub tõlkimine, mis on siiski rahuldav vaimutöö. Selle kõrval leiab rakendust luulekirg, mida uus ja tänaseni kestnud abielu Ellen Niiduga hästi soosib. Vaimne looming ajal, kus iga kirjapandud sõna on Moskva range kontrolli all, on mäng tulega, kuid seda mängu mängitakse ja edukalt, vahel toetudes võllahuumorile (elu on nagu trammis: kellel on seisukoht, sel pole istekohta — ja vastupidi). Ikke all oleva ja tegutseva kirjaniku kreedo on Jaan Kross sõnastanud järgmiselt: kirjanikul ei ole tänapäeval mingit erakordset ülesannet, vaid tal on pidev ja igavene — inimest aidata tema ilmalikul teel paremini aru saada sellest, kust ta tuleb, kus ta praegu on ja kuhu ta läheb. Nooremate kolleegide arvates on see ülesanne tal korda läinud.

Järgmisena asus kõnepulti dr. Tiina Kirss, kes andis viimistletud ülevaate kirjaniku elust, loomingust ja omaeluloolisusest (Kross väldib võõrsõna ‘autobiograafia’). See ülihuvitav ja hästilihvitud essee vääriks palju pikemat käsitlust kui leheruum võimaldab. Üritan edasi anda selle tuuma ette teades, et kui see mul õnnestub, siis üsna puudulikult.

Referent kirjeldas mitmeid huvitavaid isiklikke kohtumisi Krosside-paariga, millistest pean siinkohal kahjuks üle hüppama. Osa Jaan Krossi viimase aja loomingust moodustavad peagoogilised loengud, mis pole kirjandus selle sõna täpses tähenduses. TK mõtiskleb: „Jälle tabas mind tema loenguteraamatu pealkirja täpsus: omaeluloolisusel on alltekstid. Mõningaid nende hulgast ei taipa autor enne, kui kaasteeliste kaasteelised mõõdavad sammudega oma lahkmelisi ja käänulisi radu ning äkki seisavad ristmikul näotsi ja ‘põkkuvad’.“

Loengu vältel kergitati üles kaks ülihuvitavat küsimust. Esimene neist oli: miks valis Jaan Kross tol süngel ja masendaval ajajärgul ohtliku ja riskantse kirjanikutee? Betti Alver näiteks vaikis ja vaikis kaua, enne kui ta end taas loominguprotsessi lülitas. Võrdlus pole päris õiglane. Betti Alver oli luuletajana juba oma rahva teadvuses kindlalt olemas. Kui Jaan Kross oleks vaikinud, oleks üks suurkirjanik meie rahvale sündimata jäänud. Oma pedagoogiliste loengute kaudu pidas Kross vajalikuks iseloomustada ning lahti seletada seda vaimset õhkkonda, milles ta 1970ndatel oma suuri romaane kirjutas. Noortele oli tekstide najal vaja näidata, kus on „tsensuuri lävepakud“. Pean vajalikuks siinkohal tsiteerida teda sõna-sõnalt:

„Ja ikkagi tundub mulle: mu kuulajate suurem osa, nende noorem osa vähemalt, käsitleb selliseid juhtumeid sellistena, mis nad praegu tunduvad — kuriositeetidena, ja mitte sellena, mis nad tol ajal, noil aastail, toonase tulevikukujutluse ees olid. Aga nad olid — kivid, mügarad, nukid halvasti valgustatud punases kükloopidemüüris, mille vastu me silmnäo sedamaid ära lõime, kui olime otsustanud müüri eirata.“

On avaldatud imestust, et Jaan Kross, kes pole ajaloolane, kirjutas ajaloolisi romaane. Kuulakem taas kirjaniku vastust sellele: „Mida kaugemasse ajalukku kirjanik oma aine oli paigutanud, seda hõredam oli nõuandjaskond tema töölaua ümber.“

Teine tõstatatud küsimus oli veel huvitavam ja sellele ei oska keegi meist vastust anda, võime vaid oletusi teha. Teatavasti üritas Jaan Kross 1944. aastal põgeneda nagu enamus meist, täna siin viibijaist. Oleks see tal õnnestunud, misnäoline Jaan Kross oleks meil siis praegu? Mida ja kuidas oleks ta kirjutanud, kui saanuks töötada tsensuurivabalt, kuid koos tsensuuriga kaotanuks otsesideme oma rahva kannatusteega ja toitva kodumullaga? Siin on mõtlemiseks ruumi pikaks ajaks.

Mõlemat ettekannet jälgiti pingsa tähelepanuga ja esinenuid tänati kauakestva aplausiga. Esitati ka küsimusi, milledele referendid kordamööda vastasid. Lõpuks loosis Alliki Arro koos oma abilistega välja mitu raamatut, milledest üks oli Jaan Krossi äsjailmunud „Kallid kaasteelised“. Kel võitjatest valikuvõimalus oli, selle käed sirutusid ahnelt just selle teose poole. Siis siirduti kõrvalruumi, et kohvi ja juubelikringli juures vestlust vabas vormis jätkata.

Ainus, kes kirjandusõhtult pisut tusasena lahkus, oli allakirjutanu, kes kirus iseend, et ei taibanud tasku pista üht aastapäevad tagasi sooritatud heatahtlikku koerustükki luuletuse näol, mille varal oleks võinud õhtu lõpetada veidi lõbusama noodiga. Ehk tohib seda siinkohal pakkuda lohutusauhinnaks neile, kes sel õhtul kohale ilmumata jäid.

Vääring

Oh mind vaest vabadikku!
Pole punast krossi hinge taga
ja viimne veering läks vett vedama.
On elus neid kopikaid korjatud
ja penne pikerguseks venitatud,
aga ikka pole senti sandile anda.

Pole ma iial krooni kandnud,
ei margast maiku saand
või dollarist tolku
ega loteriile lootnud.

Ent nüüd olen rikkamast rikkam:
leidsin krossi kolme katku vahelt!
Aga punane pole see küll iial olnud.

Märkmed: