Mälestuskivi Ninase poolsaare tipus parvlaeva Estonia katastroofi ohvritele.
Foto: Küllike Rooväli, Postimees
Foto: Küllike Rooväli, Postimees
Estonia hukutas ka ühe minu õpingukaaslase. Elasime mõnda aega isegi ühes ühiselamutoas. Tema surnukeha küll leiti merest ja maeti maha, aga see ei andnud teda tagasi.
Uppumatud laevad upuvad
Paar päeva enne laevaõnnetust rääkisin ühe vanainimesega. Tema tütretütar pidi Rootsist Estoniaga koju sõitma ja vanaema oli hirmu täis. Ma julgustasin teda, et niisugused suured laevad on väga merekindlad ja ei upu. See polnud lihtsalt jutt, ma arvasin ise ka nõnda. Vana daami lapselaps jõudiski ilusasti koju. Järgmisel ööl Estonia uppus.
Tolle aja eesti inimese jaoks nägi Estonia välja nagu tõeline ujuv loss. Turvalisuse illusiooni tekitamine on kindlasti üks laevafirmade eesmärke. Laevadega ei sõideta ju lihtsalt ühest punktist teise. Suur osa reisijatest on pidutsejad. Nende laevadele meelitamine on omanikfirmadele väga oluline.
Uppumatute laevade võrdpildiks on saanud Titanic. „Isegi Jumal ei suuda seda laeva uputada,” olevat kõlanud omanikfirma üks reklaamlauseid. Selle luksuslaeva esimesel reisil selgus, et uppumatuid laevu pole olemas.
Otsitakse kurja kätt
Estonia huku põhjuseid uurinud ja nüüdseks ammu töö lõpetanud rahvusvahelise komisjoni järelduse võiks lühidalt sõnastada nii – kurja kätt ei olnud. Just see ei mahu inimestele pähe. Kuidas on võimalik, et rahu ajal, keset Euroopat ja laevateid, lihtsalt konstruktsioonivea või halbade asjaolude kuhjumise tõttu hukkub nii palju inimesi?
Selliste avalike aruannete üks eesmärke on peaaegu alati rahva rahustamine. Nagu ikka, mõned rahunevad ja teised saavad oma kahtlustele tuld juurde. Isegi siis, kui aruandes on kõik õige, on uusi küsimusi tekitanud hiljem selgunud lisaasjaolu – Estonial veeti salaja Eestist Rootsi nõukogude sõjatehnikat. Selle uurimiseks moodustatud Eesti valitsuskomisjon avalikustas äsja oma aruande ja komisjoni esimees juhtivprokurör Margus Kurm on pidanud korduvalt ajakirjanikele aru andma.
Margus Kurm väidab, et tema kui juristi jaoks on rahvusvahelise komisjoni lõpparuandes paljud asjad nõrgalt tõendatud ja seal on vastuolusid. Ta ütles, et tema juhitud valitsuskomisjon ei tegelnud teooriatega, vaid faktidega. Järelduste tegemine on valitsuse ülesanne.
Aga selleks, et näiteks tuukreid Estonia vrakki uurima saata, tuleb Eesti valitsusel vastavalt kokkulepetele saada nõusse ka Soome ja Rootsi. Nii on Eesti käed seotud.
Suur kahju Eesti mainele
Soome firmalt spetsiaalselt Tallinna–Stockholmi liini jaoks ostetud laev nimetati ümber Estoniaks, sest see pidi olema Eesti reisilaevanduse lipulaev, au ja uhkus. Nüüd uue nime panemist kahetsetakse, sest see osutab pidevalt meie maale. Sellest on õpitud ning uutele ja uhkematele laevadele antakse neutraalseid nimesid.
Estonia katastroof tõi välja Eesti tolleaegse nõrkuse merepäästetööde osas. Tuli pealt vaadata, mida soomlased ja rootslased teevad. Ka allveetööd jäid teiste teha. Rahvusvahelise uurimiskomisjoni tegevuse kajastustest jäi mulje, et eestlasi tõrjutakse olulisest infost eemale. Lisaks levitas lääne ajakirjandus teooriaid, et laevahukk on eestlastest meremeeste süü. Halvas valguses näitas eestlasi ja Eestit saksa ajakirjanik Jutta Rabe oma Estonia-teemalises filmis „Baltic Storm”.
Eesti maine nimel on vaja pidevalt tegutseda. Estonia hukk oli õnnetus, aga mõnel teisel juhul tundub, nagu teeks eestlastele rõõmu koduste puuduste ja pahanduste võõraste silmade ette viimine. Kodused mured jäägu siiski koduseinte vahele.
Tahaks tõde teada
Mõned minu Rootsi tuttavad ei julgenud kaua aega pärast Estonia katastroofi laevaga sõita. Julgustasin neid, et eestlased ja rootslased on alati olnud mererahvad. Ikka ja jälle on meie mehi merre jäänud, aga laevad on ometi edasi sõitnud. Sama kehtib kogu maailmas autode, rongide, lennukite ja kosmosesõidukite kohta.
Võib-olla saame ükskord Estonia kohta täie tõe teada. Tahaks seda kangesti kuulda, kuigi päriselt ei hakata seda kunagi uskuma. Vandenõuteooriad on lihtsalt tegelikust elust põnevamad, olgu reaalsus kui hirmus tahes.
