Lea Jürgenstein Eesti Kirik
Mai viimasel nädalal võõrustas EELK kirikuvalitsus E.E.L.K. kirikuvalitsuse delegatsiooni, mida juhtis peapiiskop Andres Taul, üheskoos arutati kahe kiriku ühinemise teemat.
Toona sujusid läbirääkimised üksteisemõistmises, avaldati lootust, et ühinemislepingule kirjutatakse alla juba tänavu septembris.
Enne kohtumist Kodu-Eesti kirikuvalitsuse liikmetega teavitas peapiiskop Andres Taul E.E.L.K. kogudusi kirikute ühinemisplaanidest, kutsus arutama ühinemislepingut ning palus koguduste juhatusi oma seisukohtadest kirikuvalitsusele teada anda. Poleemika tärkas suvel Kanada eestlaste ajalehes Eesti Elu (http://www.eesti.ca/), mis ka eelnimetatud kirja avaldas.
Hoogu maha!
Kirgi õhutati õigupoolest juba pärast Andres Tauli kirja avaldamist juunikuu alguses netikommentaarides, kuid poleemika puhkes üsna pea pärast kirikujuhtide kohtumist, kui Eesti Elus ilmus 17. juunil (võrguversioonis 20. juunil) Vana-Andrese koguduse esimehe Jüri Silmbergi kirjutis «Kas kirikud peaksid ühinema? Võta või jäta!».
Küllaltki emotsionaalses artiklis väljendab Silmberg selget hirmu tulevase piiskopkonna alluvuse tõttu Tallinnas asuvale peapiiskopile. Hirmude põhjuseks on ka kodu- ja väliskiriku rahva erinevad eluvaated ja seisukohad. «Näitena võiks tuua eesti jumalateenistuse korras, liturgias, levinud Rooma katoliku kiriku kalduvust hakata kirikuõpetajaid nimetama preestriteks ja teenistuse ajal kasutama ladinakeelseid fraase,» kirjutas murelik Silmberg.
Argumentidena kasutas kirjutaja nii kirikute põhikirja ja põhimääruste vastuolusid kui ka otseseid süüdistusi Eesti vaimulike vastu. Kirjutise eesmärk polnud seejuures sugugi tõrjuv «ei» kirikute ühinemisele, vaid ennekõike hoo pidurdamine ja vajadus inimestele tulevikuväljavaateid selgitada.
Selgelt sõnastatud hirmud
Nagu arvata, ei jäänud tundeline kirjatükk tähelepanuta. Juba nädalapäevad hiljem ilmus samas ajalehes Vana-Andrese koguduse endise esimehe ja nõukogu liikme Tõnu Orava artikkel «Kirikute ühinemine. Miks? Või miks mitte?». E.E.L.K. konsistooriumi endine assessor Tõnu Orav on kirikute ühinemisloo asjatundja, sest eelmise, 1990. aastate alguses ellu kutsutud ühinemiskomitee liikmena osales ta neid küsimusi käsitlenud koosolekutel nii Kanadas, Rootsis kui ka Tallinnas. Toona viisid läbirääkimised kahe kiriku koostöölepingu sõlmimiseni, ei enamat.
Selles artiklis on selgemini sõnastatud koguduseliikmete kartused. Kirjutaja tõi esile praeguse olukorra, kus kogudused on väga erinevad, paljuski asukohamaast tingituna. Kogudustel on suur iseseisvus, näiteks kuulutakse asukohamaa luterlikku kirikusse. Iseseisvuse kaotamise hirm on ühinevaid kirikuid kummitama hakanud. Tuntakse muret kinnisvara pärast, aga ka kiriku nimetuse pärast.
Kirjutaja ei usu, et kirikute ühinemine hõlbustaks väliseesti kogudustele õpetajate leidmist. Suurimaks mureks on aga hirm kaotada identiteeti, mis on aastate jooksul kujunenud: «Meie E.E.L.K. on otse järglane meie vabariigi aegsele kirikule. See kirik oli asutajaliige Maailma Kirikute Liidus (World Council of Churches) ja ka Luterlikus Maalima Liidus (Lutheran World Federation). EELK Eestis on ka omakorda nende organisatsioonide liige. Meil on mõlemal hääleõigus. Miks peaks me selle nüüd ära andma?» arutleb hr Orav.
Hirmu toidab ka mure alluvussuhte ees: et ühinemiskavas nähakse ette üht peapiiskoppi, kes elab ja töötab Eestis, kodumaalt eemal juhib kirikuelu piiskop ja moodustatakse Välis-Eesti piiskopkond. «Millised õigused meile järele jäävad, kui Eestis olev konsistoorium ja peapiiskop teevad otsuseid meie tegevuse ja tuleviku üle?» küsib Tõnu Orav.
Eelistatakse partnerlust
Pingeid püüdis maandada peapiiskop Andres Taul (4. juulil), kinnitades, et eelnimetatud hirmud on põhjendamatud. Lepingus seisab, et Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik ühineb Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga ja moodustab EELK Välis-Eesti piiskopkonna.
Peapiiskop Taul selgitab, et Välis-Eesti piiskopkonnal on oma konsistoorium ja piiskop, õigus korraldada kirikuelu vaimulikku poolt, õigus jääda oma jumalateenistuste korra juurde. Iseseisvuse kaotamist ei pea Andres Taul reaalseks, sest kogudustele jääb õigus rakendada uuendusi, piiskopkonda puudutavad otsused langetatakse mõlema konsistooriumi nõusolekul.
«Meie huvi on, et meil oleks võimalus saada Eestist õpetajaid ja ühise kirikuna on märksa lihtsam edasi minna, me vajame tulevikus palju suuremat tuge nii Tallinna Konsistooriumilt kui ka projektide kaudu, mida toetab Eesti riik läbi kodumaa kiriku, alates «Rahvuskaaslaste programmist»,» toonitas peapiiskop Taul.
Juba kolm päeva hiljem kinnitas Tõnu Orav («See on meie kirik. Miks peaksime me selle ära andma?») oma kindlat eitavat seisukohta ühinemise suhtes, kutsudes kogudusi üles dokumentidesse süvenema ja hoolikalt oma otsuseid kaaluma. Põhiseisukohaks endiselt hirm iseseisvuse kaotamise ees.
Kirikujuhid julgustavad
Kahe ühineva kiriku, E.E.L.K. ja EELK assessor Joel Luhamets artiklis «EELK ja E.E.L.K. ühinemisest» 11. juulil andis selgitusi ühinemise olemusest ja vajadusest, loetledes ka hüvesid, mis ühinemise teostudes saavad osaks Kodu-Eesti kirikule ja vaimulikele.
Ennekõike on see kasulik vaimulikele, keda EELK saab läkitada tööle väliskogudustesse. Ühinemisel säilib vaimuliku kiriklik tööstaaž ja nad saavad kasutada vaimulike õigusi kodumaal: kandideerida ametikohtadele, olla vaimulike konverentsi liikmeks jne, nende sotsiaaltagatiste eest vastutab ka kodumaa kirik, toonitas Luhamets.
Samuti hõlbustab see uute koguduste loomist, mis on praegu päevakorral Iirimaal ja Brüsselis. Assessor Luhamets selgitab ühinemise seadusandlikku poolt ja püüab leevendada hirmudega seotud pingeid.
Samal ajal võttis Eesti Elu võrguversioonis sõna ka peapiiskop Andres Põder artiklis «Värskendagem mälu», milles ta vaeb kunagiste läbirääkimiste seisukohti ja langetatud otsuseid. Kõigi nende kirjutiste lugejale jääb aga paratamatult mulje, et tegemist pole üksnes hirmude ja põletava ühinemissooviga, vaid vähese teavituse või üksteisest möödarääkimisega.
Peapiiskop Põderi kirjatüki lõpusõnad «Eesti luterliku kiriku ühtsuse taastamine 1917. a. põhimõtete alusel ei ole kohustus, vaid võimalus. Minevikku maksab aga mäletada» kannustavad ehk pooli veel kord oma seisukohti kaaluma.
Lea Jürgenstein
Fotol: E.E.L.K. Peetri koguduse tänavused leerinoored koos peapiiskop Andres Tauli, assessor Joel Luhametsa ja õpetaja Arho Tuhkruga: Alisa Ann Furniss (ees vasakult), Katherine Crisante Leis, Haley Andrea Johnston, Madeline Nurming-Por, Alexandra Emily Vajay ja Kristina Mai Kald; David Daniel B. Stulov (tagumine rida), Andreas Robert Menes, Alar Anton Eljas Cartan, Taavo Aedna Nisbet, Adrian George Miko, Erik Kristjan Rannala.
Foto: Paavo Loosberg, Eesti Elu
Esimene leer Peetri kirikus toimus 1949. aastal 16 leerilapsega. Viiekümne aastaga on igal aastal kogudusse noori lisandunud. Lisaks eesti keelele on nii leeriõpetustantud kui ka jumalateenistusi peetud ka inglise keeles.
Kommentaarid:
Los Angelese koguduse juhatuse esimees Heino Nurmberg, kes praegu viibib perega Eestis puhkusel, ütles, et nende kogudus pole kirikute ühinemist saanud arutada. Torontost kirikuvalitsusest tuli juunis hääletusleht, millele vastust oodati 15. juuliks.
Koguduse juhatus leidis, et ühinemise üle hääletamiseks antud aeg on liiga lühike, inimesed puhkusele sõitnud, ja palusid e-kirjaga pikendust. Vastust oma taotlusele pole ta kirikuvalitsusest saanud.
Heino Nurmberg ütles, et enne septembrit ta koosolekut kokku kutsuda ei saa. Ka ei näe ta selget põhjust koosoleku kokkukutsumiseks, sest kuuepunktiline ettepanek kirikute ühinemise kohta on osaline ja puudulik. Seatakse ette muuta põhimääruse üks paragrahv ja asendada sõna «peapiiskop» sõnaga «piiskop». Ometi kordub sõna «peapiiskop» põhimääruses veel 79 korda!
Mitteametlikult on kogudusse tulnud teade, et hääletamine ühinemise kohta väliseesti kogudustes on läbi kukkunud mitteosalemise tõttu.
Los Angelese koguduse juulikuu leht kajastab samuti kirikute ühinemist ning toob ära praost Thomas Vaga seisukoha, milles ta kaitseb senist enesekorralduse õigust. Praost meenutab 1997. a Välis-Eesti kirikukogu otsust, milles nenditakse ühe rahvakiriku olemasolu «kahe enesekorraldamise õigusega ilma keskautoriteedita, s.o. mitte ühe peapiiskopi all».
1991. a EELK põhikiri fikseeris kiriku õigusliku staatuse: «EELK on 1935. aasta Põhimääruste ja 1949. aasta Põhikirja alusel tegutsenud EELK, tema organisatsioonide ja omandi õigusjärglane» (§ 21.2). See oli aluseks ka Välis-Eesti ja Kodu-Eesti kiriku aktiivsele ühistegevusele ning saadikute lähetamisele EELK Kirikukogusse.
Hilisemas põhikirjas (2004) vastav viide puudub. Põhikirja üks koostajaist Veiko Vihuri ütles, et 1990ndate alguses oli viide varasematele dokumentidele vajalik seoses omandireformiga. 2004. aasta põhikirjas taoline viide puudub, sest selleks ei olnud mingit vajadust. Praost Vihuri hinnangul tuleks enne kirikute ühinemist lahendada sellega seonduvad õiguslikud küsimused.
EELK ja E.E.L.K. assessori Joel Luhametsa sõnul palusid USA kogudused kirikuvalitsuselt ühinemiskava aruteluks ja otsuste vormistamiseks ajapikendust 15. novembrini, mida neile ka võimaldati. Seetõttu jääb ka ühinemise lõplik otsus hilissügisesse. Arvestades kujunenud asjaolusid pole avatud ka tähtajaks – 15. juuliks laekunud hääletusümbrikke ning pole teada osalenud koguduste seisukohad.
«Võimalik, et on ka ühinemise vastaseid otsuseid, mille tagamaad on hoopis objektiivsemad ja isiklikumad: soovitakse ühineda EELKga ja ajada asju otse Tallinnaga, sest tulevase piiskopkonna keskus Torontos on geograafiliselt kaugel. EELK-l on juba väljaspool Eestit kogudused Helsingis, Peterburis ja Riias, mille tegutsemise tingimused ja teenimine on igal pool isesugune ja paiguti komplitseeritud.
Kui aga hääletusel selgub, et suur osa kogudusi on ühinemise vastu, siis võibki kõne alla tulla nn osaline liitumine, see tähendab, et kogudused, kes selleks soovi avaldavad, võivad liitude EELKga, nagu eespool juttu oli.
Meie jaoks saab see olema suur koormus, see on uus ülesanne ja vastutus, mitte kasusaamise tehing. Oleme selle ülesande endale võtnud ja kirikukogu on selle poolt hääletanud. Sestap ei ole plaanis Eesti kogudustes ühinemisteemat arutada,» selgitas assessor Luhamets.
