,,Kirglik visioon’’ ühendab töid kahelt autorilt, kelle visioonis on äratuntavalt kirge end ümbritseva ilu ja mööda libisevate hetkede püüdmise vastu. Parikaste maja näituseruumides kohtuvad esmapilgul väga erinevad, ehk lausa vastandlikena mõjuvad fotoseeriad, ent lähemal vaatlusel tundub, et lisaks mitmetele paralleelidele autorite elulugude vahel on kandev sarnasus ka nende töödes, mida iseloomustab soov näidata emotsionaalses ja esteetilises valguses meid ümbritsevat argielu loodus- ja linnamaastikel koos neis toimetavate inimestega.
Kristiina Gilts Stenhardti fotoseerias avaldub kaunis sümmeetria fotograafia ja tantsukunsti vahel. Neis kahes kunstivormis on palju sarnast – suuremahulise töö tulemusena jõuab vaatajani täiuseni viimistletud esitus, mis mõjub kerge(jalgse)lt ja loomulikult. See esitus jõuab vaatajani ilma tuhandete treeningtundide higihaisuta ning kümnete tuhandete sahtlisse ja prügikasti rännanud ebatäiuslikuks peetud kaadriteta. Oma fotoseerias ,,Kirg’’ on autor jälginud tantsijaid proovisaalis, astudes tantsijate turvalisse katsetuste ruumi, kus erinevalt etendusest on neile lubatud eksida, et siis jälle uuesti proovida. Näib, et fotograaf sisenes seal justkui ka enda isiklikku prooviruumi, kus ta julgelt katsetab. Nii tantsija kui ka fotograaf otsivad kunsti kaudu väljendust oma kirele ning selles mänglevas sümmeetrias tantsu- ja fotokunsti vahel on sündinud lummava valgusmängu kaudu kergena mõjuvat liikumist ja pingestatult mõjuvat staatikat esitavad tööd.
Elin Ulmani ,,Visioon’’ esitab püüdlusi vahendada vaatajale autori personaalset maailmakogemust, igapäevaste esemete, nähtuste ja situatsioonide tajumist talle omasel viisil. Tema (kaamera)silm tabab eritasandilisi rütme ja mustreid, juhuslikult tekkivaid kompositsioone ning aeg-ajalt näib, et ta maailm koosneb vaid põnevatest värvilaikudest. Oma järeltöötlusega rõhutab ta valitud aspekte, et intensiivistada vaataja jaoks midagi erilist selles ülesvõetus – seda miskit, mida ta ise märkab juba kaamera järele haarates. Mobiiltelefoni kaamera kasutamine sobitub suurepäraselt tema pildistamismeetodiga, mis paistab olevat spontaanne ohhoo!-tunde ajendil ükskõik mille ja ükskõik millal kohene jäädvustamine. Tema töövahend ja –meetod mõjuvad pretentsioonitult ning tulemused seetõttu (võiks öelda, et haruldaselt) siiralt. Omamoodi poeetilisena mõjub autori ,,Shooting while driving’’ seeria, mida võiks nimetada ka ,,Stopping while driving’’, kuna see väljendab soovi tabada hetke ja kapseldada aega, autor annab korraga autoroolis gaasi ja püüab tõmmata aja kulgemisele pidurit.
Kadri Kallast, 16.08.2013 Tartus
