*
Armsad sõbrad! Saingi kinnitust selles et Eesti riigis ei tohi millestki avalikult rääkida,täna hommikul helistati mulle kohalikust omavalitsusest ja teatati et teie tütar käis ju juuni kuus tööl ja sai selle eest väikese palga,seega oleks pidanud minu laps maksma meie ühe kuu maksud ja meid pojaga toitma.Kuna ta seda ei teinud vaid ostis omale kooliasjad ja talveriided,mida mina talle muretseda ei suuda,oleme nüüd suured süüdlased.
Jäime ilma selle kuu toimetulekutoetusest,millest maksta nüüd maksud ja elada järgmise rahani neid ei huvitanudki.Kui julgesin lõpuks öelda et seda te nägite aga seda et kuust kuusse pean saama hakkama olematute vahenditega teid nagu üldse ei huvita.Vastati et võime kaerahelbeid tuua.Keeldusin viisakalt.Mida siis nüüd teha????Olen alustanud asjaga et koguda allkirju ja toetust raskustes puuetega laste vanematele,ma ei lõpeta seda ,saagu mis saab.Tööd kui sellist ma ei leia,ilmselge et sellist tööandjat lihtsalt ei ole.Ehk kõlbaksin prostituudiks,pigem aus lits kui laps söömata.Hetkel istun siin ja olen nii suurt ahastust täis,et ei tea kuidas edasi.
Ma ei vaja sellist riiki kui riik meist ei hooli,kaalun tõsiselt kodakondsuse loobumisest enda ja lapse osas.Ehk on olemas kuskil mujal meie jaoks võimalus,kus meid mõistetakse ja võetakse sellistena nagu me oleme.Lisan veel et kui käin tegemas toimetulekutoetust siis olen üks vähestest kes on seal nii öelda korralik inimene,ülejäänud on kõik täisjõus mehed ,naised kes paraku ei soovigi minna tööle vaid nad on alkohoolikud.Nende paberites ei kahtle keegi ja vaevalt ka kontrollib,selle raha joovad nad hetkega maha.Sellist asja riik soosib aga minust tehti nüüd kurjategija ning kuidas ma elan 5 oktoobrini kuni saabub poja pension(80 euri)ei tea.Üritan täna oma nutud ära nutta ja homme selgemalt mõelda,kuid kahtlen kaua ma jõuan tugev olla.Ma ei palu teilt abi vaid mõistvat suhtumist.Tunnen et hakkas kergem et sain seda teiega jagada.