Sain kirja jah ja ega see keokraahvija järgi nii väga kaugelt ei tuldki, ikka sellelt samalt mandrilt, kus ma elan ja ingitsen, aga kauge mineviku tõi see kiri mulle meelde.
Mul oli külas üks ea sõber, kel oli temast ulga noorem õde, pisike nigu pähklarääk, aga terane kui nirk. Kui mina olin juba naisevõtja poiss, siis tema alles kasvatas patsi ja lõi onudele ja tädidele kah patsi. Mulle see laps meeldis, oli nisuke tore nähvits. Iljem läks linna kooli ja kadus mu silmist. Arvasin, et koolitati untsakaks ja unustas kõik ea ja ilusa, mis kaerakõrres ja kraavikaldal maainimest rõõmustas. Teadsin küll, et oli mehele läind ja elas kuskil Kanaada pärapõrgus, aga ei uskund, et ta mind mäletab.
No tuli välja, et mäletab ja loeb iga nädali hinternetist minu lorijuttusi. Nüüd pärast vabariigi aastapäeva kirjutas mulle ja tuletas meelde ühte juhtumist oma linnakooli ajast. Ma ei tea, misukeses Talina koolis ta käis, aga see olevat old õhtapooliti vana Reaalkooli ruumides. Riik oli just värskelt punaseks võõbatud ja vana ümni ei tohtind laulda, õpetati seda uut, kus needus rõhub ja nälg ning orjus rahvast ikkes oiab. No keski ei taht seda laulda, õpetajad lasid siis ise ästi kõvaste ja lapsed jorisesid tasakesi kaasa ja muist proovis vale viisi peal laulda. Ainult ühe koha peal põrutasid kõik nigu Jeeriku pasunad, et „ahned koerad laiali“ ja siis oli jälle soss.
Siiri oli selle tüdrukunakitsa nimi. Tema oli vahtind aknast välja sinna poole, kus kunagi oli seist Reaalkooli poiste mälestusesammas nende auks, kes vabaduse sõjas surma said. Sammas oli ammu ära viidud, aga plaat oli maas alles. Äkki tulid kaks vene madruse mundris noormeest, seisid plaadi ette ja antsid au. Ja kohe oli kaks erariides selli kah platsis, kes poisid minema viisid. Koolilapsed kiskusid aknad pärani ja kukkusid täiest kõrist laulma „Kaunistagem Eesti kojad“. Õpetajad olid irmu täis ja püütsid aknaid sulgeda, aga noored kiskusid jälle lahti ja laulsid lõpuni.
No nisukesi asju juhtus sel ajal ja õpetajatele ei saa pahaks panna, et nad lapsi takistada püütsid. Ju neil oli rohkem aru peas. Aga et sellest suuremat pahandust ei tuld ja et Siirike seda kõike nii ästi mäletas ning veel vanas eas meeles pidas, see tegi südame soojaks. Ei tast kasvand untsakat ühti, sai tubli eesti naine.
Siiri kirjutas veel, et kui mina oma Kataga altari ette läksin, siis tema oli oma plikaaruga mõteld, et kasvab veel natuke ja siis lööb mu Katalt üle. No kasvas küll, aga eks mõistus kasvas kah ja kenam omaealine poiss kerkis silmapiirile.
Enda pilti Siiri mulle ei saat. Ütles, et mäleta mind nisukesena nigu olin. No mul kah ea meel, et kalendrisaba ilma minu vinnilise larhvita ilmub. Nüüd olen mina kah ikka noor mees, vigurisi täis ja sikutan oma Siirikest patsist.
Kiri kaugelt
Meelejahutus | 18 Mar 2011 | Kargu KarlaEesti Elu
Meelejahutus
TRENDING
