Arvo Valton
RIIGIPIIRIST

Piirilepingu sõlmimine on käesolevaks hetkeks saanud minu meelest probleemiks, mis näitab, kas Eesti riigina ja eestlane kodanikuna on arvestatavad mõisted. Ja seda nii maailma kui eriti iseenda ees.

Kui teine pool on aastaid venitanud selle lepingu sõlmimisega lootes, et piiri ebamäärasus takistab Eesti liitumist Euroopa struktuuridega, siis nüüd, mil sellest takistusest asja pole saanud ja just teine pool on lepingu sõlmimisest huvitatud, on aeg just meil oma nõudmisi esitada.

Meil ju tõesti ei ole kuhugi kiiret selle asjaga. Ja keegi meid sellega ka ei kiirusta tagant, isegi Venemaa mitte. Praegu oleks ainuõige võtta aeg maha ning piiri asi selgeks rääkida nii väljas kui sees, nii Euroopas kui Eesti rahval omavahel.
Euroliidu poolt pole kostnud nõuet piirileping võimalikult kiiresti
sõlmida. Kui selline nõue aga peaks kostma, siis oleks ju ainuõige delegeerida õiglase lahenduse leidmine selle liidu võimuorganitele – kuivõrd tegemist on nüüd ju Euroliidu piiriga. Las siis nood organid avaldavad oma seisukoha, kus see piir peaks asuma ja kas Eesti peab kuulekalt tunnistama ajutist joont, mille Venemaa on meile dikteerinud, või tuleb lähtuda ainsast juriidiliselt pädevast ja rahvusvaheliselt
aktsepteeritud Tartu rahu piirist.

Ükski Eesti valitsuse poolt välja öeldud või ka
kuluaariväitlustes esitatud argument kiirustava piirileppe sõlmimise vajadusest ei pea vett. See, et nagu oleks too ajutine piir meil ühepoolselt juba kehtivaks tunnistatud, sarnaneb lapseliku argumendiga: „sa ju lubasid...“

Valitsus selleks ongi, et oma poliitikas arvestada muutuvaid
olukordi. Meie ühepoolsed otsused ei ole kuidagi siduvad ja praegu tuleksid need lihtviisil tühistada.

Piirilepingu meile esitatud kujul sõlmimine on mitmes mõttes meie Põhiseaduse vastane tegu – seega mitte üksi moraalselt, vaid ka juriidiliselt kuritegu. Paragrahv 120 sätestab selgesõnaliselt Eesti riigi piiriks Tartu rahuga määratu. Samas paragrahvis mainitud teised rahvusvahelised lepingud ei tühista seda sätet, vaid käivad Läti ja merepiiride kohta. Järgmistes paragrahvides näib küll olevat antud
riigipiiri muutmise õigus Valitsusele ja Riigikogule, kuid see ei
tähenda sugugi, nagu võiks nii tähtsat otsust teha rahvaga – Põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimuga riigis – asja läbi arutamata. Praegused pistelised küsitlused näitavad, et rahva valdav enamik on Tartu rahuga määratud piiride poolt. Seega läheks Valitsus piirilepingu praegusel kujul sõlmimine vastuollu mitte üksi rahva poolt vastu võetud Põhiseadusega, vaid ka rahva arvamuse endaga. Niisiis mitte asjata ei räägita miitingutel reetmisest.

Rahvaküsitlusi on läbi viidud üsnagi tühiste asjade puhul, miks siis mitte nii olulises küsimuses nagu riigipiir? Väide, nagu ei tohiks rahvas kaasa rääkida välispoliitilistes küsimustes, on lihtsalt tobe (milleks siis Euroliidu referendum?). Pealegi pole riigipiir ja meile kuuluvate maade küsimus sugugi vaid välispoliitiline probleem.

Las püsivad eriarvamused poolte vahel territoriaalsetes küsimustes, see ei sega ei meie ega vastaspoole elu. Jaapani näide peaks seda kujukalt kinnitama. Üsna tõenäoliselt töötab aeg siin nii Jaapani kui meie kasuks. On ka täiesti selge, et territooriumi loovutamine meie poolt on meile majanduslikult kahjulik. Demograafilise tasakaalu halvenemine nende
pooltühjade alade arvelt pole samuti arvestatav argument – seda on üsna lihtne arvudes näidata.

Ja nüüd veel ajalooline moment. Vene impeerium on viie viimase sajandi jooksul vallutanud enesele tohutul hulgal teistele rahvastele kuulunud alasid ja neid rahvaid kurnanud ning kultuuriliselt hävitanud. Kõnesolevad kaks väikest maalappi pole etniliselt kunagi olnud slaavlaste alad. Narva-tagusel alal on elanud meie lähisugulased vadjalased ning isurid, Petserimaal aga tšuudid ja nende järeltulijad
setod. Meil ei ole ju praegu pretensioone eestlaste esivanemate tšuudide või teiste läänemeresoomeugrilaste tohututele maa-aladele, nagu need seal Venemaa kaisutuses virelevad. Ajaloos toimunud assimilatsioonidest ja etnilistest piiridest tänapäeval rahvusvahelise riigiõiguse seisukohalt ju peaaegu ei räägita. Ja ega meiegi. Jutt on vaid rahvusvaheliselt pädeva 1920. aasta piirilepinguga sätestatud piiri säilitamisest.

ARVO VALTON

Märkmed: