Tere taas,
Ongi meie laevareisi viimane saar käes. Nimeks tal Nuku Hiva. Saime siin õnneks internetiühenduse, järgmine võimalus on nädala pärast San Diegos.
Kiri nr 12
50. kruiisipäev, 23. märts, Tahiti, Prantsuse Polüneesia
Siin saarel on peatus õnneks veidi pikem. Alles kell 5 järgmisel hommikul asub laev taas teele, et paar tundi hiljem Moorea atollil randuda.
Saabusime õigeaegselt, korallrifi juures saatsid meid delfiinid, keda polnud juba väga ammu näha olnud. Korraks nägime delfiine Hawaiil, nüüd siis 12 päeva hiljem jälle. Suurtel ookeaniavarustel näeb elu palju vähem. Imestama paneb, kuidas aeg-ajalt mõnda lindu näeme tuhat kilomeetrit lähimast maast eemal.
Tahiti pealinnas Papeetes randusime sadamas otse kesklinnas. See oli esimene (ja ka viimane) suurem linn meie marsruudil siin piirkonnas. Sadamakail võeti meid vastu rütmika trummimuusikaga ehtsate okeaania rahvaste esindajate esituses. Nii need muusikud ise kui ka muusika olid põnevad, sai neid pikalt salvestatud.
Papeete kesklinn on mõnusate varju pakkuvate kitsaste tänavatega, seal on hulk ilusaid ajaloolisi hooneid ja palju tavapäraseid elumaju. Seiklesime kesklinnas vaadates ringi, ühtlasi otsides ka internetiühendusi. Neid leida polnud lihtne, üksikutes kohtades pakuti vaid kalleid ühendusi ja needki kohad pandi peale lõunat kinni. Jätsime asja edasise uurimise õhtu peale.
Päev oli eriliselt kuum (ca 35 kraadi C) ja seetõttu püüdsime linnast välja pääseda, et vees end jahutada saaksime. Linnast väljasõit oli eriliselt kuum, asfalt õhkas palavust, autode gaasid lisaks sellele. Aga välja me saime ja peagi olime ca 10 km kaugusel Radisson hotelli juures rannas. Uurisime hindu (2-ne tuba ca 140 USD öö) ja rannavõimalusi. Loobusime mõlemast, sest tahtsime veel edasi sõita. Hotelli juurest algas üsna järsk tõus kaljunukile, mis meist hulga vett välja imes. Ka saunas ei jookse higi tavaliselt nii hästi.
Peale mäge veidi hiljem keerasime väikesele teele, et jõuda kohta nimega Point Venus. Selles rannas uuris ja fikseeris kapten Cook aastal 1769 Veenuse trajektoori. Selleks rajati South Pacific observatoorium. Meie peatusime veidi pikemalt naabruses asuvas tumeda vulkaanilise päritoluga liivaga rannas, kus nautisime eriliselt sooja ookeanivett. Maskiga vaadates oli huvitav uurida umbes 10-meetri sügavust süvikut vaid paari meetri kaugusel rannajoonest. Astud vette ja paari sammu pärast ongi põhi kadunud. Aga ujuda oli hea, kuigi paar sammu puu varjust üle tulikuuma rannaliiva veeni olid päris valulikud.Räägitagu siis veel, et hõõguvatel sütel kõndimine on vaid eneseusu ja hea tahte küsimus!
Samamoodi hullu moodi higistades jõudsime Papeetesse tagasi. Tegime veel rannarajoonis, lennujaama ümbruses ja eeslinnades väikesed lisaringid. Huvitav oli ju jälgida sealse rahva elu, mitte turismiatraktsioone. Siis oligi paras aeg laeval söömas käia, peagi aga suundusime taas linna, et internetiühendust otsida. Ükski internetikohvik kell 6 õhtul enam ei töötanud, seega polnud palju muud võimalust, kui linnatänavail kõndides otsida mõni vaba WIFI ühendus. Ühel väikesel tänaval selle leidsimegi, istusime äärekivi peal ja saatsime oma sõnumid ja pildid ilusasti ära. Skype kõnelusteks oli ühendus paraku liialt vilets.
Ligi tunniajaline Polüneesia tantsuetendus laeval oli ilus vaadata. Ka videosalvestusi sai sealt kenasti teha. Hiljem oli veel võimalus koos artistidega ühispilte teha. Peale kontserti jalutasime linnas ringi, et nautida veidi ka ööelu. Rannarajoonis oli päris palju elava muusikaga baare ja see oli tore.
Muuseas, väikesel tänaval arvutiga meilisid saates ja hiljem jalutades ei tundnud siin küll mingit ohtu. Ilmselt ongi see piirkond (Hawaii, Polüneesia jne ) palju turvalisem kui kogu rannik Mehhikost lõunapoole. Kui Kariibi saartel ja ka Kesk-Ameerikas on enamus elumajade aknaid-uksi võimsalt trellidega kaitstud, siis Polüneesias selliseid asju ei näe. Ka jalgrattad seisavad majade juures enamasti lukustamata. Sealsed põliselanikud võivad eemalt oma tätoveeringutes küll jubedad välja näha, aga lähemale jõudes naeratavad ja tervitavad sõbralikult, mis loob väga hea tunde.
51. kruiisipäev, 24. märts, Moorea, Prantsuse Polüneesia
Moorea on Tahitist vaid 16 km kaugusel, seega kohalejõudmiseks kulus väga vähe aega. Laev seadis end ankrusse kenas Cooki lahes ja veidi peale kaheksat saimegi paatidega maale. Vastuvõtt sadamakail oli jälle uhke – nii muusika, õitejagajad, kaunitarid pärismaalaste riietuses pildistamiseks.
Rattasõidu marsruudi valisime selliselt, et esmalt tegime mägedes väikese ringi. Konarlikke kruusateid mööda tuli palavust trotsides ronida rattaga umbes 300 m kõrgusele väikesele kurule. Sel teekonnal nägime võrratut lopsakat loodust, kohalikku külaelu, põnevat taimekasvatust. Alla mägedest saime palju kiiremini, sest sel teel oli asfaltkate. Jõudsime rannikule, kus sõitsime lääne poole edasi. Oli mitmeid kalleid hotelle (ka Hilton, rajatud tavakohaselt vaiadele ookeani kohale (mitte kõrghoone, vaid väikesed hütid). Seal hindu ei uurinud, kämpingus aga taheti ligi 20 USD inimese kohta. Päris kirves, nagu enamus hindu siinmail.
Moorea on tuntud just heade allveetingimuste osas. Käiakse sukeldumas ja maskiga ujumas, aga on ka eriteenuseid, näiteks paadisõit ca 300 m kaugusele, kus on haide ja raide söötmiskoht ja nende keskel saab siis ujuda. Hiljem viiakse veel lähedale saarele ujuma ja päevitama ning kogu see lugu maksab 50 dollarit (paadi peal ca 30 inimest, teenistus seega 1500 dollarit ühe reisiga).
Meie peatusime ühe väiksema hotelli rannas. Ujumis- ja veealuse elu jälgimise võimalused olid siin head. Võrreldavad ehk Egiptuse Punase merega. Haideni ujuda poleks olnud eriti kauge, aga tugevate hoovuste tõttu olnuks see liialt ohtlik.
Siiski oli päev Moorea saarel väga meeldiv, kuigi üht-teist põnevat jäi tegemata. Laevaga teele asudes oli jällegi delfiine näha, kuigi vaid üsna lühidalt.
52. kruiisipäev, 25. märts, Rangiroa, Prantsuse Polüneesia
See saar on jällegi paras eksootika. Kui eelmised Polüneesia saared olid mägised (tipud ka üle 2000 m), siis Rangiroa on jällegi rõngasatoll , millel kõrgust vaid mõned meetrid üle merepinna. Mõõtmetelt on see atoll palju suurem kui näiteks Fanningi saar. Ulatus põhjast lõunasse on ca 70 km, kaugemaid saarekesi ei paistnud enam ka laevalaelt ära. Atoll koosneb kokku 240 saarekesest, kõik nad on väga kitsad ja paiknevad peaaegu ringikujuliselt. Saartel on väga head sukeldumisvõimalused, samuti ka pärlikasvatus, austrite ja kalakasvatus on olulisteks tegevusharudeks. Muu majandustegevus on saartel minimaalne, ka kauplused, pank ja postkontor rohkem vormi pärast olemas – väikesed majakesed, pühapäeval muidugi suletud needki.
Meie peatuse saareke oli ca 10 km pikk (tegelikult koos naabersaarega, ühenduseks sild), laiust enamasti mõnedsajad meetrid. Sõitsime Avatoru külakeseni, kus oli koguni 2 kirikut, ühes just alanud pühapäevane jumalateenistus. See oli kaunis! Juttu oli vähe, aga ilusat muusikat palju.
Nautisime kauneid looduse vaatepilte, eriti laguuni vee võrratuid varjundeid ja palmisalusid lahtede kallastel. Päris mitmes kohas käisime ujumas, aga see oli seotud teatud raskustega. Nimelt, vette minnes oli põhi teravaid koralle täis (ongi need ju korallsaared), ujuma asudes oli sageli hirm end korallide otsas ära kriimustada, sest ka kaldast eemal oli veekihi paksus sageli vaid 20 cm korallide kohal. Nägime siiski erinevaid huvitavaid kalu. Mul õnnestus näha üht päris suurt raid ja umbes meetripikkust haid. Kahjuks jäid neist pildid tegemata. Üks väiksem rai käis aeg-ajalt kalda ääres tiirutamas, temast on küll pilt ja video olemas.
Kell 17 asus laev jälle teele. Olime päevaga päris rahul, sest oma eesmärgid täitsime. Need, kes käisid akvalangidega suurel ookeanil sukeldumes, rääkisid ilusaid lugusid delfiinide ja haidega kohtumistest, aga meie sellest osa ei saanud. Selleks olnuks vaja väljaõpet ja vastavat litsentsi.
53. kruiisipäev, 26. märts, meresõidupäev
Olime seda puhkepäeva väga oodanud. Oli ju järjestikku 6 maapäeva olnud, mille vältel sai 287 km rattaga sõidetud. Alles nüüd sai aega võtta ka kirjatööks, et need 4 viimast päeva paberile panna. Ees on veel nädala jagu kruiisi, aga paraku vaid 1 maapäev. See on juba homme, saarel nimega Nuku Hiva.
Loodan seal intenetti pääseda.
Je hetkel istumegi Nuku Hiva saarel kohvikus, kus 7 dollari eest saab tund aega internetis veeta. Selle ajaga peaksid ka pildid üles laetud saama.
Muuseas, Nuku Hiva saar on nii mägine, et mingit ringmaanteed ümber saare polegi. Sõitsime 3 km piki rannikut küla vahel, siis tegime paar katset mägede poole sõita, aga asfalt sai peagi otsa ja tõus läks väga järsuks. Pöörasime tagasi, aga vaevatasuks saime siiski mitmeid ilusaid vaateid, pilte ja videolõike. Huvitav oli üks kahe torniga kirik, aga ka iidsete kiviskulptuuride park. Veidi sarnased kujud, mida olime kunagi Harry Männili rantšos näinud.
Õhtupoolikul üritame ka ujuma minna, kuigi rannad on siin kivised ja lained kohati suured. Kui ohutu koha leiame, siis veemõnusid kasutamata ei jäta. Kes teab, millal jälle avameres ujuda saame (San Diegos või alles koduses Balti meres?).
Parimate tervitustega
Rein ja Viivi Vaikselt ookeanilt
