Armas Toomas,

Mäletad, et meil oli juttu sellest, miks vanemad armastavad oma lapsi ja kas nad üldse neid armastavad ja kui armastavad, miks nad siis neid karistavad ja nii edasi. Katsusin Sulle mõistuse kaudu seletada, nii palju kui meie mõistuste ligi 60-aastane vahe lubas. Siis aga meenus mulle lugu ühest möödunud jõulust, mis võimaldab mul seda küsimust ehk valgustada südame kaudu. Jutt algab telefonihelinaga, mis mind peale pühi öösel äratas.

Trrrr! Trrrr! „Halloo!” vastan uniselt. „Tere, isa,” kostis tädi Urve hääl. Sa tead ju, Toomas, et kuigi Urve on Sinu tädi, on ta meie laps, nagu Sina oled oma vanemate laps. Oma tütre hääle kuulmine tegi mind öisest ajast hoolimata väga rõõmsaks.

Nagu Sa mäletad, oli tädi Urve möödunud jõulude ajal siin ja hakkas autoga sõitma üle kontinendi tagasi koju Briti Kolumbiasse.

Olen ise mitu korda nooremas eas lastekoormaga samuti sõitnud ühe ookeani kaldalt teisele, nii et ei karda seda eriti. Pealegi on Urve neid transkontinentaalseid sõite ka varem talvel teinud palju viletsamate masinatega. Seekord oli tal uus, nelja ratta veoga masin ja ta ise on ju ka noor ja terve. Kuid siiski, vanematel alati väike mure. Just sellepärast oli nii suur rõõm tema häält kuulda.

„Isa, ma olen Montanas,” jätkas Urve oma juttu, sikutades mind ikka kaugemale ja kaugemale une magusast rüpest. „Pimedas sõitsin ootamatult üle tee jooksnud põdrale otsa. Auto on eest ja paremalt küljelt katki: radiaator, tuled, parem tiib ja uks. Mehaanik lootis, et saab auto homseks niipalju korda, et päevavalges peaks saama kolme tunniga Reginasse sõita, kus on firma esindaja ja parandustöökoda. Siin külas on ainult üks hotell ja omanik ei tahtnud koera sisse lasta. Politsei ei lubanud külma tõttu meil autos magada ja pakkus siis vanglat.”

“Mis?” pomisesin läbi shoki ja une, „kas sa oled vangis või?”

“Ei. Nad pakkusid meile vangikongis öömaja, aga sinna jõudes selgus, et sellesse olid paigutatud ajutiseks hoiule ühe käimasoleva juurdluse asitõendid. Mehed ei julgenud neid ilma loata liigutada ega tihanud ka selleks ülemust öösel segada. Nii nõudsid nad hotelli omanikult, et see teeks koerale erandi. Oleme hotellis.”

Urve seletas edasi täpsemalt, mis oli juhtunud. Kuigi rääkisin temaga, ei pannud ma tegelikult tähele, mida ta ütles või mida mina vastasin. Urve pole vigastada saanud, nii palju sain aru. Muu polnud enam tähtis. Nii kaua, kui tähtsusetu jutt edasi käis, millest enam sõnagi ei mäleta, mõtlesin ainult ühte asja: ta on elus ja terve!

„Mis Urve rääkis?” küsis memme. Seletasin talle lühidalt, mis oli juhtunud. Ei saanud me iis enam kumbki magada. Läksime kööki, jõime kruusi sooja piima ja mõistsime, et oleme õnnelikud vanemad, saime kõige kallima kingi uueks aastaks, mis võimalik ja et mul oli õnn vastu võtta ilusaim öine telefonikõne, mis üldse olla saab. Meile kingiti meie tütar teistkordselt. Esimene kord oli kindlasti suur rõõm, et laps sündis. Kuid vahepeal oli ta veel palju armsamaks saanud: seekordne kingitus oli suurem, palju suurem.

Nii on lugu lapse armastamisega, Toomas. Loodan, et Sa sellest aru said, kui palju Su vanemad armastavad Sind ja Triinat. Kui palju on maailmas õnnetuid lapsevanemaid, kellel tuleb öösel kõne, teises otsas teatab politseiniku võõras hääl kurbi uudiseid. Õnnetus, laps hukkus. Alateadvuses kardame kõik sihukest kõnet. Kui see juhtub, pole enam midagi võimalik muuta, midagi teisiti teha, midagi tagasi võtta. Mida sellised lapsevanemad küll ei oleks nõus tegema, millise kannatuse läbima, millise varanduse maksma, et meiega kohta vahetada! Sest meile ei helistanud politseinik ega keegi võõras ametnik, vaid oma tütar. Omast arust teatas ta suurest õnnetusest. Tegelikult aga suurest õnnest. Oleksin ma ainult suutnud tähele panna ja öelnud seda talle!

Ole tubli, väikemees, Toomas, ole alati ettevaatlik, et ei juhtuks õnnetust, mis meid, teisi kurvastab, õpi koolis hoolega, ja kaitse ka Triinat ohu eest!

Tervitades,
Sinu vanaisa

Märkmed: