Tere, Toomas!
Mul on hea meel, et Sa nüüd usud, et koerad naeravad. Koerad teevad vahel palju nalja, nii et nendega on alati lõbus. Nad tunnetavad ja mõtlevad nagu meiegi ja nendega saab kõnelda, kui oskad nende keelt. Aga mul oli meelest läinud, et Sina ei kohanud Lalliet, kui Sa viimati meid külastasid. Temaga on meil paar seiklust olnud. Kirjutan Sulle ühest.
Lallie on kentsakas vanapreili. Pole just eriti meeldiva välimusega, pealegi on ta vana ja liigesed kanged. Teisisõnu, Lallies pole midagi erilist ega ligitõmbavat, mis sunniks temaga lähemat tutvust otsima. Samas on ta aga teatud mõttes tagasihoidlik, peen ja viisakas; need on iseloomujooned, mis kajastavad tema ajastut ning reedavad ta iga, kuid jätavad pealiskaudsele vaatlejale kuiva ning huumorivaese mulje. Sellest hoolimata oleme saanud headeks sõpradeks. Olen nimelt ammu veendunud, et „kuivad“ või „külmad“ isikud tunnetavad sama palju ja sügavalt kui „soojad“. Neil on ainult raskusi oma tunnete väljendamisega või on nad selleks liiga arad. Igal juhul kohtlen ma neid teistega võrdselt, mille eest nad on tihti väga tänulikud, sest sageli tõrjub nende jahe hoiak suhtlejaid eemale.
Nii ka Lalliega. Palju me ei räägi ega tegele teineteisega. Piisab vabast koosolemisest, üksikust sõnast ja mõnest heatahtlikust pilgust. Kui vaja, aitame teineteist, muidu liiga lähedale ei tüki. Kuid on üsna selge, et kuigi hoiame teatud vahemaad, naudime teineteise seltskonda.
Ma ei taha sellega sugugi öelda, et Lallie on ükskõikne. Esiteks hoiab ta väga oma pererahvast (Sa ju mäletad Mayde perekonda meie külast?) ja on neile lojaalne ning kuulekas. Teiseks tuksub ta soontes karjakoera verd. Kui suurema seltskonnaga matkame, liigub ta tavaliselt oma omaniku Judy kannul. Kuid jäädes truuks oma karjase instinktile, jookseb ta aeg-ajalt rivi taha, et teha kindlaks, kas ikka viimane matkaja jõuab teistega sammu pidada. Nii teeb ta ka talvel, hoolimata sellest, et ta vanad ja kanged liigesed teevad lumes sumamise raskeks. Oleme sel juhul püüdnud asju nii seada, et kõik lumekinga- või suusamehed lähevad ees ning tambivad Lallile raja ette, mida mööda tal on siis kergem liikuda. Kui mõnikord tee peal järjekord muutub ja Lallie satub ettepoole, siis aeg-ajalt astub ta kõrvale, sumab tagasi läbi paksu lume ja kontrollib, kas viimane tulija on ikka teel.
Nojah, läksime ühel ilusal päikesepaistelisel veebruaripäeval Barry ja Lalliega metsa suusaretkele. Olime juba kolm tundi sumanud suusatada ja olime teel kodu poole. Jõudsime ojani, kus vee kiire voolu tõttu oli kohati lahtist vett näha. Barry valis hoolega parajat paika ja ületas oja, Lallie tema kannul. Mina jõudsin oja kaldale natuke teises paigas ega hakanud siis ometi kallast mööda sinna suusatama, kus Barry seda ületas. Õige mees otsib ise paraja koha! Oma jonnakuse, Toomas, oled Sa sajaprotsendiliselt minult pärinud, selles võid kindel olla! Nii ma tudeerisin ojakest ja seda katvat jääd, kuni leidsin ületamiseks sobiva koha. Kui Lallie nägi, et ma teisest kohast üritasin oja ületada, jooksis ta tagasi minu juurde ja uuris omakorda mu valitud suunda. Läks kaldaäärsele jääle ja vaatas üle õla tagasi, silmadega selgelt öeldes, et siit üle ei saa. Ma rühkisin edasi ega teinud temast väljagi. Ta jooksis ette, kuni jõudis kohta, kus arvas, et jää ei kanna. Seisatas, pani ühe esikäpa, siis teise jääle ning laskis tasapisi oma kehakaalul nihkuda esikäppadele. Jää andis järele, käpad vajusid juba vette, enne kui ta suutis ruttu-ruttu tagasi tõmbuda. Kogu selle demonstratsiooni ajal vaatas ta mulle silma, pea üle õla minu poole keeratud.
Rumaluke, naersin ma, siin ongi koera ja inimese vahe. Inimesel on võime selliseid probleeme analüüsida ja mõistusega lahendada. Ta oskab hinnata oja suunda, voolu, jää ja lume paksust ja kuju ning selle järgi valida endale tee, kus jää teda kannab. Vaata! Ja nii sammusingi enda analüüsitud teed mööda. Olin just poole ojast ületanud, kui sisse kukkusin. Ühel hetkel suusatasin veel lumisel jääl ja järgmisel seisin kividel oja põhjas, kõhuni vees. Barry jooksis kohkunult teist kallast mööda mulle appi. Haaras ruttu turjast kinni, kuid et ma olen temast 50 kilo raskem, sai ta vaevatasuks ainult mu jope seljast. Takseerisin rahulikult olukorda. Suuskadega oli võimatu läbi jää välja murda. Järelikult tuleb suusad ükshaaval vee all jalast ära võtta ja kiire voolu tõttu tuleb neist kõvasti kinni hoida, et nad ära ei kaoks. Nii toimisingi. Võtsin kinda käest, kummardasin, sirutasin käe vee alla, tegin suusa lahti, tõstsin selle jääaugust pinnale ning ulatasin Barryle. Siis tegin sama teise suusaga. Seejärel astusin edasi, kuni ei suutnud enam jääd murda. Seal upitasin end jää peale ja veeretasin kaldale. Olingi üle!
Kogu selle aja jooksul ei öelnud Lallie midagi. Aga kui ta nägi, et ma olen kaldal ja ohust väljas, kukkus karjuma mu peale. Kõrge ja peenikse vanatüdruku häälega klähvis ja sõimas mind lolliks. Olime tükk aega suusatanud kodu poole, enne kui ta järele jättis ja vaikis. Kuid mis peaasi, hiljem pole ta seda enam mulle ette heitnud. Ütles, mis öelda oli ja jäi siis vait. Nii et tal on ka ebanaiselikke iseloomujooni.
Järgmisel suvel tasusin talle tagasi. Veetsime mõned päevad suurema seltskonnaga ühel saarel. Seiklus oli läbi ja ootasime laeva, mis meid pidid tagasi maale viima. Ilm oli jahe, merel puhus külm tuul. Keegi meie seltskonnast viskas kepi vette, et Lallie ujuks sellele järele. Liiga hilja taipasin ega suutnud teda takistada, juba oligi ta vees. Muidu poleks ju viga olnud, kuid meid ootas ees 3 tunnine sõit laevapardal, kust puhub üle külm Atlandi tuul. Ei tahaks seal küll märjana olla.
Pea tõigi Lallie kepi veest välja, laev tuli ja olimegi merel. Nagu karta oli, hakkas Lallie seal varsti värisema. Ega midagi, võtsin oma tuulejaki seljast, mässisn selle talle ümber, tõmbasin siis Lallie enda ligi, et ta saaks kehasoojust ja püüdsin talle olla tuulevarjuks.
Sadamasse jõudes oli koeral soe, minul pisut külm, kuid südames hea tunne, et sain talle võla tasuda ajast, mil ta mind samasuguse saatuse eest katsus hoiatada.
KIRI TOOMASELE: Lallie
Arvamus
TRENDING
