Mul on hea meel, et Sa nüüd usud, et koerad naeravad. Koerad teevad vahel palju nalja, nii et nendega on alati lõbus. Nad tunnetavad ja mõtlevad nagu meiegi ja nendega saab kõnelda, kui oskad nende keelt. Aga mul oli meelest läinud, et Sina ei kohanud Lalliet, kui Sa viimati meid külastasid. Temaga on meil paar seiklust olnud. Kirjutan Sulle ühest.
Lallie on kentsakas vanapreili. Pole just eriti meeldiva välimusega, pealegi on ta vana ja liigesed kanged. Teisisõnu, Lallies pole midagi erilist ega ligitõmbavat, mis sunniks temaga lähemat tutvust otsima. Samas on ta aga teatud mõttes tagasihoidlik, peen ja viisakas; need on iseloomujooned, mis kajastavad tema ajastut ning reedavad ta iga, kuid jätavad pealiskaudsele vaatlejale kuiva ning huumorivaese mulje. Sellest hoolimata oleme saanud headeks sõpradeks. Olen nimelt ammu veendunud, et „kuivad“ või „külmad“ isikud tunnetavad sama palju ja sügavalt kui „soojad“. Neil on ainult raskusi oma tunnete väljendamisega või on nad selleks liiga arad. Igal juhul kohtlen ma neid teistega võrdselt, mille eest nad on tihti väga tänulikud, sest sageli tõrjub nende jahe hoiak suhtlejaid eemale.
Nii ka Lalliega. Palju me ei räägi ega tegele teineteisega. Piisab vabast koosolemisest, üksikust sõnast ja mõnest heatahtlikust pilgust. Kui vaja, aitame teineteist, muidu liiga lähedale ei tüki. Kuid on üsna selge, et kuigi hoiame teatud vahemaad, naudime teineteise seltskonda.
Ma ei taha sellega sugugi öelda, et Lallie on ükskõikne. Esiteks hoiab ta väga oma pererahvast (Sa ju mäletad Mayde perekonda meie külast?) ja on neile lojaalne ning kuulekas. Teiseks tuksub ta soontes karjakoera verd. Kui suurema seltskonnaga matkame, liigub ta tavaliselt oma omaniku Judy kannul. Kuid jäädes truuks oma karjase instinktile, jookseb ta aeg-ajalt rivi taha, et teha kindlaks, kas ikka viimane matkaja jõuab teistega sammu pidada. Nii teeb ta ka talvel, hoolimata sellest, et ta vanad ja kanged liigesed teevad lumes sumamise raskeks. Oleme sel juhul püüdnud asju nii seada, et kõik lumekinga- või suusamehed lähevad ees ning tambivad Lallile raja ette, mida mööda tal on siis kergem liikuda. Kui mõnikord tee peal järjekord muutub ja Lallie satub ettepoole, siis aeg-ajalt astub ta kõrvale, sumab tagasi läbi paksu lume ja kontrollib, kas viimane tulija on ikka teel.
Rumaluke, naersin ma, siin ongi koera ja inimese vahe. Inimesel on võime selliseid probleeme analüüsida ja mõistusega lahendada. Ta oskab hinnata oja suunda, voolu, jää ja lume paksust ja kuju ning selle järgi valida endale tee, kus jää teda kannab. Vaata! Ja nii sammusingi enda analüüsitud teed mööda. Olin just poole ojast ületanud, kui sisse kukkusin. Ühel hetkel suusatasin veel lumisel jääl ja järgmisel seisin kividel oja põhjas, kõhuni vees. Barry jooksis kohkunult teist kallast mööda mulle appi. Haaras ruttu turjast kinni, kuid et ma olen temast 50 kilo raskem, sai ta vaevatasuks ainult mu jope seljast. Takseerisin rahulikult olukorda. Suuskadega oli võimatu läbi jää välja murda. Järelikult tuleb suusad ükshaaval vee all jalast ära võtta ja kiire voolu tõttu tuleb neist kõvasti kinni hoida, et nad ära ei kaoks. Nii toimisingi. Võtsin kinda käest, kummardasin, sirutasin käe vee alla, tegin suusa lahti, tõstsin selle jääaugust pinnale ning ulatasin Barryle. Siis tegin sama teise suusaga. Seejärel astusin edasi, kuni ei suutnud enam jääd murda. Seal upitasin end jää peale ja veeretasin kaldale. Olingi üle!
Järgmisel suvel tasusin talle tagasi. Veetsime mõned päevad suurema seltskonnaga ühel saarel. Seiklus oli läbi ja ootasime laeva, mis meid pidid tagasi maale viima. Ilm oli jahe, merel puhus külm tuul. Keegi meie seltskonnast viskas kepi vette, et Lallie ujuks sellele järele. Liiga hilja taipasin ega suutnud teda takistada, juba oligi ta vees. Muidu poleks ju viga olnud, kuid meid ootas ees 3 tunnine sõit laevapardal, kust puhub üle külm Atlandi tuul. Ei tahaks seal küll märjana olla.
Pea tõigi Lallie kepi veest välja, laev tuli ja olimegi merel. Nagu karta oli, hakkas Lallie seal varsti värisema. Ega midagi, võtsin oma tuulejaki seljast, mässisn selle talle ümber, tõmbasin siis Lallie enda ligi, et ta saaks kehasoojust ja püüdsin talle olla tuulevarjuks.
Sadamasse jõudes oli koeral soe, minul pisut külm, kuid südames hea tunne, et sain talle võla tasuda ajast, mil ta mind samasuguse saatuse eest katsus hoiatada.