KIRI TOOMASELE: Nõukogude saapad
Arvamus | 13 Aug 2004  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Armas Toomas,

On Sul ka imelikke küsimusi! Tahad teada, kumb on tugevam, kas Eestimaa või Newfoundland. Noh, kuidas ma Sulle seda vastan? Ehk järgmine jutt annab selgitust.

Nagu Sa tead, on Eesti väga lühikest aega iseseisev riik olnud — alles 1918 kuulutati välja vabadus. Pea tuli uus sõda ja sõjaga koos tuli nõukogude saabas, mis tallas eesti vabaduse porri. Eesti oli nõukogude ikke all 50 aastat, enne kui taas vabaks sai. (Küsi vanematelt, mis on ike — neile ka kasulik vahel sõnastikku tuhnida.) Nii kaua laulsid eesti lapsed koolitunnis ikka (mitte ikke) täiest kõrist “Suur ja lai on saabas, mis mu jalas”, selle asemel et “ Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”, nagu kästud.

Kuid ka ikke all pidi elu edasi minema. Nagu mujalgi, sündis, kasvas, õppis, tegutses, töötas ja elas inimene. Nii kasvasid võõra võimu all peale uued sportlased, teadlased, arstid, kirjanikud, muusikud jne. Nende seas ka mükoloogid ehk seeneteadlased. Üks viimaseid on Bellis. Temast sai tubli seeneteadlane, kottseente spetsialist, mitme uue seeneliigi avastaja-kirjeldaja ja Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanemteadur.

Et seeni uurida ja uusi seeneliike leida, peavad seeneteadlased palju looduses liikuma. Nad käivad igal pool, kus võimalik. Nõukogude ajal ei olnud Bellise taolistel võimalik vabalt igal pool maailmas ringi rännata, isegi mitte kõikjal Nõukogude Liidu piirides. Siiski käis ta läbi suurema osa suurest ja kargest nõukogude maast, mis hõlmas kuuendiku meie planeedist. Teadagi vajab selline rändamine häid jalavarje. Bellis hankis endale parimad saadaval olevad nõukogude saapad. Nendega trampis ta läbi Kamtshatka Geisrite oru (kas tead mis on geiser ja kes on keiser?) ja Kuriili saared, Baikali ja Issõk-Kuli järve ümbrused, Pamiiri ja Kaukasuse mäed ja mujalgi veel.

Nagu Sa tead, sai Eesti uuesti vabaks. Sellega avanes Bellisel võimalus seeni uurida ka väljaspool endise Nõukogude Liidu piire. Otsustasime mõne seenehuvilisega siin Newfoundlandis maha pidada vägevad seenepäevad, kuhu ka Bellise kampa kutsusime. Kuna nüüd oli tal võimalik siia reisida ja uudishimu oli ka, võttis ta kutse meelsasti vastu.

Pea olimegi Newfoundlandi metsades seenejahil. Otsustasime Gros Morne'i mäkke ronida ja vaadata, millist seeneeksootikat mäeharjal leiduks. Ees sammus vapralt oma nõukogude saabastega Bellis, teised tegelased taga. Kuid ei kulunudki kaua aega, kui lugu muutus. Veel enne mäejalutsile jõudmist ütles Bellise uhke nõukogude saapapaar hinge üles. Niipea, kui need saapad Newfoundlandi maaga kokku puutusid, hakkasid nad teineteise võidu lagunema. Alguses lõi prao parema saapa talla ja pealise vahele, siis hakkas vasaku konts lotendama, siis jälle tuli parema tald natuke liimist lahti, siis hakkas vasaku pealis pragunema, siis parema ja nii edasi. Ei kulunud enam kuigi palju aega, kui täitsa korraliku väljanägemisega saabastest ainult räbalad jäivad järgi. Ei muud kui Bellis suskas viimased saapariismed raja kõrvale Newfoundlandi sambla alla ja jäi sokkide väel keset kiviklibust matkarada seisma! Mis teha? Paljajalu siit alla ei pääse. Saabastest olid järel vaid kaks paari sisetaldu, ühed vene ja teised saksa omad. Ta sidus need omavahel punti Newfoundlandi mägironijate kõva kablaga ja kinnitas need endale talla alla nagu kunagine rooma leegionär. Leegionäri sandaalidega ei saanud siiski mäkke ronida. Sel ajal kui meie edasi mäe peale seeni uurima ronisime, kõmpis Bellis tagasi, metsa vahelt oma kottseeni otsides. Õhtuks leidsime ta parklast puhkamas.

Nii et kumb on tugevam, kas Eestimaa või Newfoundland? Sellest jutust tuleb välja, et ikka vist Newfoundland on tugevam. Kui nõukogude saabas suutis viiskümmend aastat Eestit maha tallata, siis Newfoundlandi külge too nõukogude saabas ei hakanud. Nagu kanda kinnitas, lagunes.

Nii, armas Toomas, loodan, et jutt Sind lõbustas, kuigi vastus vast päris asjalik ei olnud. Meie igal juhul oleme seda lugu palju naerda saanud. Bellis kirjutas, et töökaaslastelegi oli lõbu pakkunud. Kui tuleval suvel siia tuled, ronime ka Gros Morne'i otsa. Möödaminnes vaatame, millised seened nende saapariismetest välja on kasvanud.

Seniks ole tubli, õpi hoolega, et ka Sinust võiks seeneteadlane saada.

Sinu vanaisa







 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Arvamus
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus