Kirjutan Sulle õige meie Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemise tavadest. Ega’s ainult Torontos vägevaid aktusi peeta! Meie siinne tava sai alguse a. 2002, kui vabariigi aastapäev langes kokku mu nimekaimu Andrus Veerpalu olümpiavõiduga. (Tollest Andrusest kirjutan Sulle kunagi pikemalt).
Kutsusin naabrid koos meiega seda topeltsündmust väärikalt pühitsema. Nagu tead, elame mägedest ümbritsetud Umberi orus. Tundub, nagu oleks ring täis, sest ka Torontos elasime Umberi Orus. Kuid sealsed mäed olid rohkem künka suurused.
Nojah, meie küla rahval on kombeks kord nädalas koertega mäkke ronida. Talisport näis ka tol hetkel hästi sobivat eestlase suusakulla tähistamiseks, kuid arvestades metsa ja maastikku, eelistasime lumekingi suuskadele.
Lumekingad alla, sejakott selga ja muudkui mäkke! Kotti pakkisin valge linase ülikonna, mille kunagi Eestis lasksin endale õmmelda, ning sinise särgi ja sinise lipsu. Lisasin veel tädi Urve vana suusamedali, mis ta kunagi võitis, pudeli vahuveini, kristallklaasid ja kolme suurriigi lipud. Memme pakkis oma kotti rahvariided, sõle ja setuketi. Põrutasime taevale ligemale. Olin kavalalt naabritele mõista andnud, et arvestades tänast tähtpäeva, ei oleks paslik neil enne meid mäeharjale jõuda, millist õpetust nad ka kuulda võtsid.
Tippu jõudes vahetasime riided. Lipud riputasime kuuskede vahele, kooskõlas Kanada lipuseadusega. Kui Eestis heisatakse lipp hommikul ja langetakse õhtul, siis Kanadas peksleb see ööd ja päevad vardas nagu aluspesu nööril, mistõttu paljud kaasmaalased arvavad, et Kanadas puudub lipuseadus. Sugugi mitte. Kanada lipuseadus näeb muuhulgas ette, et kui heisatakse mõne välisriigi lipp, peab selle kõrval lehvima ka vähemalt sama suur Kanada lipp. Juhul, kui heisatakse kolm lippu, peab Kanada lipp olema keskel. Kõikidest nendest eeskirjadest sai kinni peetud, nagu pilt näitab.
Järgnevalt riputasin endale kuldmedali kaela, sest olin ju esimesena mäkke jõudnud ja oli ju tõesti ilus, kui kaks Andrust lumes sumamise eest Eesti Vabariigi aastapäeval kulda kandsid. Rahvas seisis niikaua auvalves, kuni ma Eesti hümni paljapäi soolona ära laulsin. Muidu kannan talvel metsas kaabut, selle äär hoiab lumehelbed näolt eemale. Kaabu pärisin oma isalt. Kuigi seda peakatet enam eriti ei kanta, on ta metsas väga hea, pealegi pani Sinu vanavanaisa selle pähe, kui ta aktusele läks.
Kui hümn lauldud, avati shampusepudel, jagati kristallklaasid ja tervitati nii meie vabariiki kui ka mu nimekaimu. Ilus, lühike ja südamelähedane tseremoonia. Naabrid palusid, et see muutuks iga-aastaseks traditsiooniks ja nii ta ongi. Koju jõudes panin loo alljärgneva regivärsina kirja, mille koos pildiga elektrooniliselt sõpradele laiali saatsin:
Ronisivad eesti poega, mõningaid ka teiste poega,/ kaasas Oscar, Lallie, Kastan ja murdjas Cocoke./
Jalad lumekingadessa vältisiva/ kukkumista lumehangedessa.
Kukkus siis teiste poega rüselemaie,/ mäkke ette jõudemaie, koeragi kaasa utsitamaie.
Kuid kui astus sammu eesti poega/ seitsme versta latakaila,/ taha jäivad teiste pojad, maha jäivad teiste koerad.
Harjale kangelane sammumassa,/ medali rinda riputamassa,/
vahuveini mekkimaie, /Eesti lipp siis lehvimaie.
Eesti võit sai pühitsetud, /pühitsus sai pildistatud, /pildistus Sullegi saadetud.
Sellepeale teatas keegi Eestist, et oli kohe tuhninud Kalevipoja läbi, kuid polnud leidnud, kust ma selle värsi maha kirjutasin! Mis Sa sellest arvad? Oled ju ka Kalevipoega lugenud?
Nojah, Sa oled kindlasti huvitatud, täpselt milline on minu ametlik diplomaatiline positsioon Newfoundlandis. Ei ole ma konsul ega aukonsul. Seniks, kui vabariik ei märka mulle mingit ametlikku kirja ja kohta pakkuda, tituleerin ennast lihtsalt olemata „ambassaadi atasheeks“.
Osavõtjate kohta nii palju, et seltskond on meil siin rahvusvaheline: nende hulgas on Eesti, Kanada ja USA passihoidjaid, nii mandriinimesi kui ehtsaid newfoundlaste poegi. Sellises mitmekultuurilises õhkkonnas pole lihtne olematu „ambassadi atashee“ olla. Kuid, nagu näha, hoolimata palga, au ja tiitli puudumisest, esindan siin Eesti Vabariiki küllaltki efektiivselt.
Ela vahvalt, tervita ka vabariiki, hoia ja kaitse oma õekest ning õpi hoolega!
Tervitades,
Sinu Vanaisa
