Nagu tead, on meie kirjavahetusel leheveergude kaudu ka pealtvaatajaid. Enamik vaiksed pealtvaatajad, kuid vahel teeb mõni meili kaudu vahelhüüdeid. Keegi Sinu kirjade lugeja päris, kuidas on võimalik ühel näiliselt intelligentsel inimesel “nende primitiivsete newfidega elada”. Hakkasin mõtlema, et siinsel rahval on palju ühist võilillega. Meil puudub mannermaa komme loodust mürgitada võilillede tapmisega “perfektse muru” haiglase tagaajamise nimel. Mannermaal peetakse võilille primitiivseks ja provintslikuks umbrohuks, kuid neis peitub kuldne ilu, kui vaid oskad seda näha. Vaata pildil meie muru – kas pole ilus, kui kogu muru kolletab, nagu kullaga kaetud? Kuidas sa hing seda ilu niidad või mürgitad? Siinne rahvas on samasugune.
Esiteks on nad lahked, sõbralikud, abivalmis ja neil on hea huumorimeel, omadused, mis mannermaalased oskavad hoolikalt vaka all hoida, kui neil neid üleüldse olemas on. Ehk mäletad veel ühte mu varasemat kirja hundikoera Oscari kadumisest mägedes. Kuigi siinsel rahval palju raha pole, ei võta nad kadunud koera leidmise eest raha, olgugi et ise kulutasid otsimise peale aega ja bensiini. Või, et naabritele on iseenesestmõistetav, et oma aedvilja sinuga jagada. Või, kui telgitad, pane oma telk kuhu tahad – kui juhtud teise maal olema, toob ta sulle veel lõkkepuid. Või, kui teejuhiste küsimise juures satud tänaval võõrastega jutuajamisse, kutsutakse sind nede koju õhtusöögile, kui aru saavad, et tegemist on “välismaalastega”. Või, et tänaval vastutulija vaatab sulle silma ja teretab. Või, et autosõitjad peatavad silmapilk sõidukid, kui näevad jalakäijat üritamas teeületamist. Või, kui ärist müüjalt teejuhiseid küsid, jalutab ta kassa tagant tänavale seni, kuni on kindel, et jõuad õnnelikult õigesse paika.
Kui veel kirurgina töötasin, käisin kord Labradoris kolleegi asendamas. Korjasin parajasti mõni kilomeeter haiglast eemal pohlamarju, kui piipar hakkas piuksuma. Tähendab, tuli kiiresti haiglasse minna. Auto oli kaugel metsateel, lühem oli maanteele joosta. Nii tegingi. Viipasin pöidlaga esimesele vastutulevale autole, kes kohe peatus ja mind peale võttis. Sõitja oli noor ema, kes parajasti oma poega hambaarsti juurde viis. Loomulikult viib mind haiglasse. Küsisin, kas ta ka ei kartnud võõrast meest peale võtta? “Mis seal karta?” vastas ta lakooniliselt.
Toon Sulle viimase näite võililledest.
Teel kohalikule loodusesõprade seltsile seeneloengut pidama sõitsin novembri pimeduses kivile otsa. Käis põnts ja autokumm silmapilkselt tühi. Võimatu edasi saada, vaevu sain masina tee kõrvale. Sel õnnetul kohal oli tänav kitsas, nii et jäin teistele ette, kuid parata polnud midagi. Häda, mis nüüd teha ja mis loengust saab, mida teeb saalitäis rahvast, kui lektor ei ilmu, kuidas kohale toimetada autotäis kraami: arvuti valguspiltidega, seeneraamatud ja kandikud päeva jooksul korjatud seeni jne. Pabin.
Enne, kui rohkem reageerida sain, peatusid kaks noort tütarlast ja pakkusid abi. Memme selgitas neile, et ma sõitnud kummi puruks teel seeneloengut pidama, seened autos ja puha. “Pole viga,” vastasid tütarlapsed. “Me viime teid loengusaali ja vahepeal korraldame, mis vaja.” Võtsid mobiili taskust ja teatasid politseisse, et lõhkenud kummi tõttu on auto seal ja seal, palun mitte trahvida. Edasi helistasid paranduskotta ja tellisid mehe, kes tuleks kumme vahetama. Hoiatasid meest, et kuna auto on kallaku peal, tuleks tuua kraanaauto ja mitte katsuda tungraua abiga autot kummivahetuseks tõsta. (Tead ju küll, et kui kallakul autot tungrauaga tõsta, võib ta kergesti Sulle keala kukkuda. Muide, kui Sa ei tea, küsi Papa käest, mis on tungraud.) Andsin neile autovõtmed ja maksmiseks oma krediitkaardi. Üks tütarlaps jäi autoga, teine sõidutas meid loengule. Loeng sai õigeaegselt peetud, ilma mingi viperuseta. Kui välja jalutasime, oli auto ukse ees, uus kumm all, kirjake aknal: “Uks lahti, võtmed ja krediitkaart tuhatoosis!”
Nagu alati, hoia ja kaitse oma väïkest õde, ole vanematele kuulekas, tervita neid kõiki, hoia ja armasta võililli ja katsu ka elus võilill olla.
Kallistades, Sinu Vanaisa.