Oscar

Tere, Toomas!

Sa oled ikka imelik mees küll! Olen kirjutanud Sulle mitmeid lugusid koertest ja Sa ikka ei usu, et koerad oskavad rääkida. Ei tea, kas suudan Sind selles veenda, kuid räägin Sulle veel loo Oscarist.

Oscar, nagu pildilt näed, on suur hundikoer. Ta näeb hirmuäratav välja, kuid tegelikult tagasihoidlik ja sugugi mitte agressiivne. Talle meeldib omaette metsas joosta ja ta ei tegele palju inimestega. Nii võibki jääda märkamatuks, et tegemist on erakordselt targa koeraga.

Ükskord läksime memmega meie orgu ümbritsevate mägede taha metsa ja võtsime Oscari kaasa. Ta on oma pererahvaga neid mäetaguseid tihti trampinud, kuid meile oli see paik võõravõitu. Siiski olin ümbruskonnaga enam-vähem tuttav ja olin ka mitu korda kodus kaarti vaadanud, nii et tundsin end päris kindlalt. Tahtsime jõuda ühe metsajärveni, sellele ringi ümber teha ja siis kaarega tagasi koju. Olime paar tundi kõmpinud, kui järv hakkas paistma. Matkasime ümber selle ja seadsime sammud kodu poole. Varsti tekkis väike kahtlus. Kas oleme ikka õigel teel? Metsas pole ju mingit rada ega ka teeviita. Ehkki päikese järgi on ju põhisuunad teada ja metsast välja saab alati, võib tee eksimise korral väga pikk ja ebamugav olla, läbi soo või paksu tihniku viia...

Oscar müttas rahulikult mööda metsa ega teinud meist välja, nagu tavaliselt. Aga kuna ta on seal varem liikunud, küsisin temalt, kus tee on. Imelik asi, Toomas, aga niipea kui küsisin, muutus ta. Ei jooksnud enam huupi läbi metsa, vaid seisatas, vaatas mulle otsa ja kui oli kindel, et tõesti teed teada tahan, jalutas (mitte ei jooksnud!), kindlalt meie ette, vaatas üle õla tagasi ja läks kindlas suunas edasi. Kui ta nägi, et oleme õigel teel, pani jälle endiselt metsa mööda jooksma. Me kõndisime memmega seni, kuni meil jälle tekkis sama kahtlus. Küsisin Oscarilt uuesti, ja taas kordus sama lugu. Nii me tegime kuus korda, enne kui mäeharjale saime, kust oli suund juba silmaga näha.

Niisugune oli meie jutuajamine Oscariga. Mina küsisin ja ülejäänud suhtlemine käis silmade kaudu. Ei mingit klähvimist, kargamist ega rüselemist. Paar rahulikku silmakontakti olid küllaldased. Tark koer.

Järgmisel talvel eksis Oscar ära, kui läks koos oma pererahvaga suusatama Blowmedowni mägede platoole. Tagasiteele asudes pandi ka Oscarile kandekotid selga. Korraga jooksis üks karibuu nende nina alt läbi. Oscar loomulikult tormas sellele kõigi oma kompsudega järele. Taevas oli hall, lund sadas, nähtavus halb ja õhtu lähenemas. Seltskonnal polnud muud valikut, kui suusatada oma teed edasi, et mitte pimeda kätte mägedesse jääda. Nii olid nad sunnitud koerata koju sõitma.

Järgmise nädala jooksul käisime koos paljude teistega mägedes Oscarit otsimas. Ei leidnud. Pandi lehte kuulutus pildiga ja lubati leidjale 300 dollarit. Koera ei leitud. Kõik olid kurvad ja kartsid, et viimaks jäi Oscar oma pakkidega kuhugi kinni ja külmus või nälgis surnuks. Kümme päeva hiljem helistati Oscari perenaisele Nicolle’le, et koer on platool ringi jooksmas. Nicolle sõitis kohe sinna.

Platool ootas teda ees huvitav stseen. Sel ilusal päikesepaistelisel päeval tiirutas üle 20 mootorsaani seal ringi ja nende keskel jooksis suur must „hunt“. Oskar on tagasihoidlik, ei lasknud kellelgi end püüda ega tahtnud ühelegi mootorsaanile astuda. Lõpuks püüdis keegi ta siiski kinni ja sõidutas perenaise juurde. See oli nii õnnelik, et vaevalt suutis pisaraid tagasi hoida. Mootorsaanid sõidutasid Nicolle’i ja Oscari mäest alla, kuid leiuraha keegi vastu ei võtnud. Nicolle ostis poistele kasti õlut, millest neil oli hea meel. Kuulda oli, et pidu kestnud hommikuni välja. Ja minu sõber Oscar, kes mind sügisel metsast välja oli juhatanud, nägi hea ja priske välja, ei midagi viga peale 10-päevast äraolekut. Ta pakid, jah, need olid kadunud. Neid pole tänapäevani keegi näinud ega pole eriti otsinud ka.

Vaata, Toomas, sihuke see elu siin Newfoundlandis on. Vaene saar, rahvas tööta, nii et kõigil on aega tööpäeval koera otsida. Kuid teevad seda heast südamest, kasvõi seiklushimust, mitte aga tasu saamise eesmärgil. Sellist ellusuhtumist tasuks meilgi eeskujuks võtta.

Loodan, et Sa nüüd usud, et koerad oskavad rääkida. Oscar pole mulle kunagi öelnud, kus ta oli ja mis ta tegi, aga ma pole seda temalt küsinud ka. Koerad räägivad siis, kui on vaja – kui on vaja eksinule teed juhatada või lollile näidata, kus jää ei kanna. Kui iga tühja 10-päevase äraoleku pärast hakkad koera rääkima sundima, siis varsti ta ei räägi üldse ja sealt tulebki see arusaam, et koerad ei räägi. Ära Sa seda usu!

Nagu ikka, tervita Triinat ja vanemaid, kirjuta mulle, mis Sa sellest jutust arvad ja ela hästi!

Sinu vanaisa

Märkmed: